Tere, Eesti Diabeediliidu ajakiri! Ma olen diabeetik ja mina kirjutan oma mõnusast nädalalõpust II Tartu Rattamaratonil. Kuna eelmisel aastal käisime mina ja minu ema I Tartu Rattamaratonil, siis ma veel polnud diabeetik, otsustasime me minna seegi aasta. Kuid seekord terve perega. Päev algas hommikul vara, mil sättisime Otepääle minekuks. Sõitu alustasime umbes kell kaheksa, et stardiks kella kaheteistkümneks kohale jõuda. Meil oli pikk tee ees. Autoga pidime sõitma Jürist Otepääle ja sealt stardipaika Meegastemäele. Jõudsime Otepääle. Sealt tuli edasi minna veel Meegastele, kell oli juba peaaegu kaksteist aga ees oli veel pikk tee. Lõpuks kohale jõudes, pidime kiirustama, et õigeks ajaks stardis olla. Stardipauk käis! Kuna rahvast oli rohkesti, läks palju aega, enne kui viimased liikuma said. Meie startisime viimaste hulgas, sest paugu ajal panime me alles ratastele numbreid külge. Sõita oli 30 kilomeetrit. Lõpuks alustasime meiegi. Esimene raskus oli kohe, kuidas järsust mäest alla saada. Pidurdama pidi väga palju ja mitmed rattad seejuures krigisesid hirmsasti. Edaspidine sõit kulges mägedest üles ja alla. Väga palju oli kruusateed, aga mitte vähe polnud ka metsateed. Sõidetud oli 10 kilomeetrit. Jõudsime esimese vahefinišini, seal peatusime. Esiteks istusin maha ja mõõtsin veresuhkrut ning vastavalt sellele sõin ja jõin vajaliku koguse leivaühikuid. Ning pärast seda alustasime jälle sõitu. Meid ootasid vaatamisväärsed maastikud! Vahepeal, enne järgmist vahefinišit, tegin väikese pausi, et juua igaks juhuks kaks leivaühikut kõrremahla. Samamoodi tegin ka enne esimest vahefinišit. Peagi, kui oli jälle sõidetud 10 kilomeetrit, jõudiski kätte järgmine vahefiniš. Seal mõõtsin jälle veresuhkrut ning sain küpsiseid ja jõin Isostari jooki, mida seal pakuti. Sõita jäi veel 10 kilomeetrit. Minu enda imestuseks ei olnud ma üldse väsinud. Energiat andsid palju juurde ka kaitseväelased, kes näitasid, kuhu tuleb pöörata, ja sealjuures hüüdsid palju ergutussõnu. Viimased kilomeetrid olid väga lõbusad. Eriti lõbus oli enne lõppu saepurus sumpamine, kus sõitjad tegid pingutusest müstilisi häälitsusi ja rääkisid naljakaid asju. Viimaks jõudis kätte finiš Elva jahilasketiirus. Kohe peale finišit anti meile mälestuseks ka pisikesed puust medalid. Finišis pakuti ka igale sõitjale korralikku lõunat. Veresuhkrut mõõtnud, otsustasin jätta lõunase süsti tegemata. Hiljem selgus, et see ei olnud sugugi halb mõte. Lõpuks enne ärasõitu saime ka diplomid. Seljataga oli kahetunnine 30-kilomeetrine lõbus ja huvitav rattamaraton. Päeva lõpp läks tagasisõidule Jürisse. Järgmine päev oli väga palju rääkimist koolikaaslastele. Osaleja