Hea lugeja! Püüan Sulle selgust anda diabeetikute ravivõimalustest kiirelt muutuvas ajas ning Eesti meditsiinireformi keeristes. Koduse suhkrumõõtmise lihtsus ja diabeetikute iseseisvuse kasv on üleilmsed tõed, mis vähendanud haiglate osa diabeedi ohjes. Peamiseks on saanud kodu–arsti–õe telg, ja mitte ainult kokkuhoiust, vaid enam inimlikust vaatenurgast: mitte rebida diabeetikut lahti tema igapäevaelust, mitte rõhutada tema igavest seotust haigla ja selle juurde kuuluvaga, vaid panna kogu tähelepanu toimetulekuõppele ja tänu viimasele saada inimene tagasi perekonda, koju, kooli, tööle. Haiguse auraga on lõpp! Seega sidemeks nõustajatega saavad nõuandlad (vanapärane, kuid selge!), keskused – veel mitte kaubakeskused, kuigi USA-s võid sealgi lasta enesest teha näiteks kompuuterülesvõtte! –, perearsti või eraarsti vastuvõtud. Viisin seeliku keemilisse ja küsisin süstimise kohta nõu. Tavatu lause!? Kuid sisult igati normaalne, vaba erilisuse aurast, sunnist, hirmudest, nii valedest kui õigetest. * Kas oleme selleks valmis? Vist mitte, kuigi tervitatavaid algeid on. Pikavõitu sissejuhatus, kuid vajalik, et selgitada, miks kogu maailmas kahanevad haiglakohad ning viimastele viib ainult erakordne olukord. Eesti on vaene riik, kuigi osa lipsukandjaid, kel Brüsseli-läige silmis, arvavad vastupidist. Vaesus ei võimalda varustada piisavalt “kodulaboreid” (äraseletatult anda testribasid veresuhkru mõõtmiseks), mis tagaksid piisava ülevaate veresuhkru tasemest. Viimane on aga alus õigeteks otsusteks ning tagab hea tervise, pikendades eluiga. Kapitalistlikus ühiskonnas ei kehti loosung “Igaühele tema vajaduste tarbeks!” Rusikas (muidugi piltlikult, et mitte saada süüdistust riigikukutamises!) ehk jõud ja vastupanu on selles ühiskonnas relvad, milleta läbi ei saa. See tähendab sõna jõudu, “õigete inimeste” veenmist, mõjutamist kui võimalik, kuid mitte mingil juhul ootamist: et kui jõuame Euroopasse, kui Jüri ja Jaan või Eesti riik saab rikkamaks, vaat siis! Hea foto saad üksnes siis, kui kannad aparaati kaasas ja pildistad, mitte ilusa vaate puhul unistades, kus ometi on mu fotoaparaat. Seega ei Jüri ega Jaan, rääkimata Eesti riigist, ei tohi saada rahu diabeetikute muredest! * Tõhus ambulatoorne nõustamine eeldab “kodulaborit”, see võimaldab kiiresti anda nõu enamikule neist, kes seda vajavad. Niisuguse tausta puudumisel tekivadki käärid, mis hakivad pikaks eriarsti-õe nõuande järjekorra, kuna “kodused tööd” (loe: veresuhkru mõõtmised) on tegemata. Lisaks on mõõtval diabeetikul jooksev ülevaade oma seisundist ning ta vajab asjatundja nõu tunduvalt harvem. Loomulikult ei tee testribade olemasolu kohe kedagi tervemaks, kuid alus diabeedi paremaks kontrolliks on olemas. * Naastes Eesti meditsiini reformimise juurde, lohutan lugejat, et haiglakohtade arvu vähenemine ei ole meie valdkonnas keskne mure. Mure on pigem selles, et arsti või õe vastuvõttu, mis sisaldab olulises osas õpetamist, ei osata ametlikult hinnata. Arsti sõna ei maksa haigekassa silmis peaaegu mitte midagi. Aparatuuriga toimetaval tohtril on väike lootus, et kalli aparaadi arvelt jääb eneselegi üht-teist. “Tavaliste” analüüside lahtirääkimine on küll kohustuslik, kuid seda peab toimetama endiste aegade kombel entusiasmist. Mis läksid siis sellise ameti peale! Siit ka selgitus, miks mujal maailmas ning nüüd ka meil hakkab kindlustusmeditsiini poolt täitmata kohtadesse tulema erameditsiin, üks omavastutuse tõstmise kallis, kuid konkreetne viis. * Lõpuks on aga kõigi meie ideaal ühesugune: igale diabeetikule oma haigekassas hüvitatud kodulabor. Võitlushimulisi ühendab ju Diabeediliit.