See kuidas hakkab laabuma elu koos diabeediga, sõltub paljuski pere ja selle liikmete suhtumisest tervisesse, haige olemisse, kokkupuutest haigetega (sh. diabeedihaigetega), lapse tervislikust seisundist enne diabeedi diagnoosi. Kui haigust ja haigestumist peetakse peres “nõrkuseks”, mis ei ole soovitav, võib haigestunu aga ka kogu pere kogeda alaväärsus- ja häbitunnet ning haigust püütakse eirata. Kui haiguses nähakse “vaenlast”, siis hakatakse sellesse ka vaenulikult suhtuma – ei püütagi seda põhjalikult tundma õppida ega hoolita ka eriti tõsiselt oma tervisega tegelemisest. Mõlemad suhtumised mõjutavad pärssivalt diabeedi kompensatsiooni. Vaid siis, kui haigust peetakse eluga kaasaskäivaks loomulikuks nähtuseks, millega on võimalik kohaneda ning kujundatakse suhtumine ”Mitte diabeet ei oma minu elu üle kontrolli, vaid see on minu diabeet, mida ma ise kontrollin”, on kergem saavutada häid tulemusi diabeedi kompenseerimisel. Haigestumine puudutab kogu peret Lapse ootamatu haigestumine vallandab peres ajutise kriisiolukorra. Esimesed päevad haiglas on enamasti hirmutavad ja segadust tekitavad. Tõsiasi, et meie laps on kaotanud tervise ja et diabeet on krooniline haigus, millega tuleb arvestada kogu elu (vähemalt seni, kuni meditsiin leiab võimaluse tervendamiseks), on psühholoogiliselt traumeeriv, abituse- ja lootusetusetunnet tekitav nii lapses kui vanemates. Tervise kaotusega kaasnev intensiivne hingevalu on sarnane leinaga ning kaotusega leppimine saab toimuda vaid samm-sammult ja ajapikku. Sageli ei suudeta esialgu kogu haigusega seonduvat infot ðoki tõttu õieti vastugi võtta, sest tundub, et kõike on nii palju ja kõik on nii keeruline. Et kuidagiviisi olukorraga ja tugevate tunnetega toime tulla, on meile alateadvuse poolt antud tõhusalt toimiv “kaitsevahend” – haiguse eitamine: “See ei saa olla tõsi, siin peab olema mingi eksitus!” Nii võidame aega, et end koguda ja tunnistada diabeeti kui tõsiasja. Siis saabub argipäev Üha selgemaks saab, et lapse haigestumine on asetanud pere silmitsi vajadusega midagi oma elustiilis ja senistes harjumustes muuta. Muutused aga eeldavad täiendavaid jõupingutusi, eneseületamist. Olukorras, kus leppimine haigusega on niigi vaevaline ja valuline, tekitab see viha ja trotsi: “Miks see pidi meie peres, meie lapsega juhtuma!”, “See pole õiglane!”, “Mille eest meid niiviisi karistatakse?”, “Miks me ometi ei arvestanud paremini diabeediriskiga?!” Sõnumiks aga, mida pere edastab, on: “Me ei taha sellist muutust!” Need tunded ja mõtted on aga mööduvad, kui nendega ei asuta võitlema – eitama, alla suruma –, vaid võetakse loomulike ja vältimatutena ootamatus olukorras. Igapäevane süstimine, kella järgi söömine ja leivaühikute täpne arvestamine on siiski paljude vanemate sõnul tekitanud alguses tõsist kõhedust ja pannud mõtlema, et mine või meditsiini- ja kokakooli, sest ainult siis saan oma last kõige paremini aidata. Nii mõnigi ema on hiljem, lapsega meie päevakliinikus olles ja oma kohanemisraskusi meenutades naljaga pooleks tunnistanud oma algset ahastust: “Ma tundsin, et nüüdsest ei pääse ma enam kunagi köögist välja!”, “Mulle tundus, et pean nüüdsest koduseks jääma, paljustki oma elus loobuma.” Vestluste käigus aga selgub, et peaaegu kõik emad suudavad mõne kuuga saavutada üsna hea vilumuse dietoloogia ning kõige muu vallas, mis diabeedi igapäevaseid rutiine puudutab, olla nii abiks ja toeks haigele lapsele ning koolitada välja ka pere teised liikmed. Diabeet paneb proovile Lapse haigestumine toob pere ellu kaasa lisaks diabeedi kompensatsiooniga kaasnevale igapäevasele rutiinile teisigi muutusi. Tõuseb peresisene üldine stressitase, sest paratamatult suurenevad rahalised kulutused (kvaliteetne toit, testribad jm.), suureneb vanemate koormus ja koos sellega ka väsimus. Vanemad on tavalisest murelikumad haigestunud lapse tervise, õppimise, tuleviku pärast. Vajadus jagada ühist vastutust peres toimunud muutustega kohanemisel paneb nii mõnigi kord tõsiselt proovile abielusuhted ning esile võivad kerkida varasemad lahendamata pereprobleemid. Perel on risk sulguda endasse. Hoiak: “Keegi ei tohi teada, et meie laps on haige” võib kujundada olukorra, kus pere jääbki oma murega üksi. Sageli peljatakse lapse haigestumisest vanavanematelegi teatada, sest kaheldakse, kas nad suudavad seda üle elada. Kindlasti on vanemal põlvkonnal raskem muutustega kohaneda ja lapselapse tervis ning heaolu on neile sageli kõige tähtsam elus. Aga neil on väärtuslik elukogemus, millega nad noorele perele võivad rasketel hetkedel toeks ja abiks olla. Pigem taandub nendega rääkimise raskus sellele, kuidas seda teha. Julgustades ja õpetades oma vanemaid last abistama ja toetama, aidatakse ka iseennast – ületatakse hirm ja valehäbi. Kindlasti aitab lapsel oma uue elukorraldusega kohaneda seegi, kui pere ei katkesta suhteid oma peresõpradega. Ühistest koosviibimistest ja väljasõitudest ei pea loobuma vaid sellepärast, et meie laps ei saa süüa seda torditükki või meil on vaja süsti teha just sel kellaajal, kui oleme kuskile sõitmas. Sõpru on põhjust usaldada. Ja selle väärtusliku kogemuse saab siis ka teie laps. Õe või venna haigestumine puudutab hingeliselt ka pere teisi lapsi. Nad võivad tunda kurbust, et õe või vennaga nii juhtus, kuid samas olla talle ka armukadedad, et nad ei saa vanematelt enam nii palju tähelepanu, ning vajavad selgitust, miks diabeetikust õde või vend sellist hoolt vajab. Diabeet võib hakata esialgu mõjutama ka pere ühiseid ettevõtmisi, sest haige lapsega ei julgeta pikemaid reise ette võtta ja keegi peab seetõttu koju jääma. Diabeet võib põhjustada peres tõsist pahameelt, sest ka parima tahtmise ja püüdlikkuse juures ei suudeta saavutada pidevat täiuslikku kontrolli veresuhkru näitude üle, mis ikka kipuvad kõikuma. Nagu näeme, esitab diabeet perele piisavalt kõrgeid nõudmisi ja väljakutseid, tuues välja pere tugevused ja nõrkused. Mõistlik oleks need ära tunda ja vajadusel spetsialistidelt abi nõutada. Meie kogemus näitab, et tubli kolmandik peresid vajaks lapse haigusega paremaks toimetulekuks psühholoogilist nõustamist. Rahu sõlmimine Leppimine uue “kaaslasega” õnnestub paremini siis, kui teame, et kõik need esmased raskused on ühised ka kõigile teistele krooniliselt haige lapsega peredele. Mõned kohanevad uue olukorraga lihtsalt kiiremini ja vähesema energiakuluga. Oleme ju kõik, nii pered kui ka igaüks eraldi, erinevad tugevuse, energiavarude, tundlikkuse ja toimetulekuvõime poolest. Palju sõltub pere ja selle liikmete individuaalsest hinnangust haiguse tõsidusele, üksmeelele selles küsimuses. Varasemgi kogemus kriisidega toimetulekus aitab siin kaasa. Haigusega leppimine algab siis, kui suudetakse tunnistada seda oma elu paratamatu osana, milleks omakorda on vaja lihtsalt aega. Kõige olulisemaks eeltingimuseks on aga see, kui peres valitseb sõbralik, soe ja üksteist toetav õhkkond. Kui kedagi ei jäeta peres ja väljaspool seda oma murede ja raskustega üksi. Aidatakse üksteisel stressiga toime tulla. Veerand lapsevanemaid stressis Iga neljas lapsevanem kurdab meie päevakliinikus läbi viidud perevestluste ja stressiküsimustike tulemuste põhjal üldist väsimust, tööjõudluse langust, psühhosomaatilisi valusid, üldist jõuvarude kahanemist, konfliktsust suhetes nii tööl kui kodus; 1/3 peredest on tõsised rahamured ja pikad tööpäevad; igas viiendas peres on toimunud lahutus, üks vanematest on lahkunud ning kasvatajaks on ema üksi. Nii koorub meie igapäevatöös välja seegi, et kui vanemad, keda ühendab ühine valu — haige laps— on lisaks veel muude eluliste raskuste tõttu pidevas stressis, siis on kohanemisprotsess nende jaoks keerulisem ning see avaldab mõju ka laste enda toimetulekule oma haiguse ja eluga üldse. Tõdeme, et oma eluga toimetulevate vanemate ja üksmeelsete perede lapsed võtavad diabeedi kui tõsiasja kiiremini omaks, ilmutavad soovi ja alustavad varem ise süstimisega, suudavad paremini järgida dieeti, on valmis arstiga koostööd tegema, tulevad paremini toime õppimisega ning neil esineb vähem suheteprobleeme eakaaslastega, nad on paremini hõivatud vaba aja tegevustega, nad on optimistlikumad ja rõõmsameelsemad. Tulemuseks on aga parem diabeedi kompensatsioon. Mõned soovitused, kuidas vanemad saavad ennast aidata: • Tunnistage endale lapse haigusega seotud tundeid (kurbust, viha, süütunnet, lootusetuse- ja abitusetunnet). • Elage oma tunded välja. Rääkige oma tunnetest ja mõtetest kellegagi, keda usaldate. Nutmine leevendab hingevalu. • Oluline on peres töötada läbi leinastaadiumid. Otstarbekas on kasutada spetsialistide abi (psühholoog, sotsiaaltöötaja). • Asuge peale diabeedi diagnoosimist võimalikult kiiresti tegutsema: täiendage oma teadmisi diabeedist, võtke ühendust teiste diabeetikute laste vanematega. • Varustage ka teisi oma pere liikmeid diabeedialaste teadmistega. Nii saavad nad teid aidata. • Lapse eest hoolitsemine ei ole kellegi ainuisikuline ülesanne. See eeldab koostööd: üksteisemõistmist, abistamist, hingelist toetust. • Kui abielusuhted vajavad korrastamist, siis on mõistlik sellega nüüd tegelda. Laps vajab haigusega kohanemiseks ja elus toimetulekuks üksmeelset peret. • Hoidke kontakti oma raviarstiga. Ärge häbenege küsida, kui kahtlete milleski või vajate abi. • Leidke aega puhkuseks, harrastusteks, üksiolemiseks. Väsinud, kurnatud ja pahur lapsevanem tekitab stressi ka lapsele. Olgu vanematele meeldetuletuseks ja toetuseseks seegi tõsiasi, et lapsed on täiskasvanutest palju kohanemisvõimelisemad. Kogeme sageli, et lapsed on ammu enne vanemaid vajaliku rutiini omaks võtnud, suhtuvad oma haigusesse lapsele omase loomulikkuse ja lihtsusega. Elu on ju nii huvitav ja iga päev on täis põnevust!