Suve lähenedes otsustavad paljud neiud ja naised: on aeg dieeti pidada. Ent mõistlikust nälgimisest võib saada raske haigus. Maailmas kannatab söömishäirete all ligi 70 miljonit (noort) naist. Kaks vana kommet on võtmas üha ulatuslikumaid mõõtmeid. Vanade roomlaste 2000 aasta tagusest tavas end silmini täis süüa ning seejärel hanesulega kurku kõditades koormast vabaneda leidub palju ühist tänapäevase buliimiaga. 17. sajandi õblukeste aadlidaamide kommet taldrikult palukesi nokkida võib võrrelda anoreksia nime all tuntud haigusega. Mõlemad tõved kimbutavad maailmas 70 miljonit inimest, kellest 90% on 12–25-aastased tüdrukud ja naised. Haigestumise põhjuseks on enamasti rahulolematus oma kehaga. Eestis ülevaatlik statistika puudub. Kui 1998. aastal pöördus söömishäirete tõttu Tartu Ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliinikusse 29 inimest, siis mullu otsis abi sadakond haiget. Doktor Ülle Võhma, Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku mittepsühhootiliste kriiside palatite vanemarst, nendib, et Eesti haigestunute protsent on teiste arenenud maadega küllalt sarnane. «Meil saavad häired kõige sagedamini alguse 13–16 aasta vanuses ning poiste-tüdrukute vahekord on 1:20,» tõdeb ta. Alakaaluline, aga tüse Söömishäiretest levinuim on buliimia – haigus, millele on omased korduvad liigsöömishood, millele järgneb esilekutsutud oksendamine. Buliimikud söövad tavaliselt üksi, näiteks teleri ees, ning eelistavad soojale toidule saiu, kooke, võileibu. Enamasti on neil madal enesehinnang, mida püüavad söömishoogudega korvata. Söömine ja oksendamine aga tekitavad süütunde, madaldades enesehinnangut veelgi. «Kui inimene endaga rahul pole, ei suuda ta söömissööstu pidurdada,» tõdeb Võhma. «Tulemuseks on täiskõhutunne, ja see on paljude buliimikute meelest tublisti ebameeldivam kui oksendamine.» Väiksem esinemissagedus on anoreksial – tahtlikul kehakaalu langetamisel, mis avaldub alatoitumises ning sellega kaasnevates hormonaalsetes ja ainevahetuslikes muudatustes. Anorektikud näevad end küll alakaalulisena, aga tunnevad paksuna. «Neil on ainult üks siht: veelgi rohkem maha võtta,» kirjeldab Võhma. «Peavalu, nõrkus, minestamishood, aneemia ja päevade ärajäämine on tavalised asjad. Aga isegi sellised kehalised muutused ei takista neil viimse hetkeni trenni teha, et kilogramme kaotada.» Mõlema tõve algus peitub ühiskonna sotsiaalses surves – et olla ilus ja edukas, pead olema sale. Kui töntsakas tüdruk klassivendade pilkealuseks muutub, üritab ta ajakirjades vohavaid dieedinippe järele proovida. Loovutades sel moel mõne kilo, avaldavad tuttavad tunnustust ja poisid pilluvad komplimente. Eduelamus on vesi dieedipidaja veskile, sest kaalulangetamist jätkates on loota veelgi positiivsemat tagasisidet. Aga kui kaduvate kilode asemel tekivad nõrkus ja kehalised vaevused ning ennast tajutakse ikka veel liialt tüsedana, on dieedist saanud söömishäire. Reaalne oht surra Psühhiaatriakliinikus käib ravil 30. aastates naine, kes hakkas kehakaalu pärast muret tundma juba 6.-7. klassis. 18-aastaselt hakkas kergelt ülekaaluline tüdruk dieeti pidama, kuude kaupa õunu sööma ja mahla jooma. Kaal langes ülima kiirusega ning anoreksiasse haigestunud neiut püüti erinevates haiglates jalule turgutada. Kui kaal ja töövõime olid mõnevõrra taastunud, tabas teda psühholoogiline trauma ning tervis halvenes taas. Ta piiras tugevalt oma toitumist ning on nüüdseks juba 12 aastat iga päev oksendanud. Juba poole kilogrammine kehakaalu tõus on tema jaoks sedavõrd häiriv, et ta tunneb end paksuna ega suuda oksendamist vältida. Aga kui kaal poole kilo võrra väheneb, muutub niigi alakaaluline naine sedavõrd nõrgaks, et ei jõua eriti kõndidagi. Haiguse tõttu on ta mitu aastat praktiliselt toas elanud, suhtleb ainult lähedastega ning on elust pea täiesti kõrvale jäänud. Kahest levinuimast söömishäirest ohtlikum on anoreksia – psühhiaatriavallas ainus haigus, millesse võib reaalselt surra. Ja surrakse, sealjuures ka Eestis. Samas pöörduvad anorektikud arsti poole buliimikutest harvem, sest sageli nad ei teadvustagi oma haigust. Muutunud mõttemaailmad Samas ei saa kaugeltki iga catwalk’il tuuritajat või kõhna inimest anorektikuks pidada. Madal kaal on ainult üks haiguse tunnustest. Häirekellad on söögiteemalised sundmõtted ja kehalised vaevused. Võhma peab buliimia puhul mõistlikuks aastapikkust aktiivravi ning 4-5 aastast järeltohterdamist. Anoreksia nõuab pikemat tegelemist ning eluohtlikus seisundis patsientide peal on lubatud kasutada sundravi. Näiteks sondiga söötmist. Kui ravi on tulemuslik, võib isegi pärast rohkem kui kümne aasta pikkust põdemist vaevustest täielikult priiks saada. Samas on mõlemal tõvel komme aastate pärast soovimatu kummitusena tagasi tulla. *** Tüüpline anorektik on pärit heast perekonnast. Ta püüab olla ideaalne nii kodus kui koolis. Sööb vähe ja kalorivaest toitu. Tajub end paksuna, kuigi võib olla ülikõhn. Tegeleb spordiga, liigub palju. Tarvitab lahtisteid. Tüüpiline buliimik kannatab madala enesehinnangu all. Ta kannatanud füüsilise või psüühilise vägivalla all. Normaalkaalus või natuke üle selle. Sööb hooti ja palju korraga ning oksendab siis toidu välja. Toitub salaja kookidest, võileibadest, jäätisest, krõpsudest jms. Söömishäired maailmas • 90% söömishäire all kannatajatest on 12–25-aastased naised. • 80% lastest on enne 4. klassi jõudmist pidanud dieeti. • Rohkem kui 50% 9–15-aastastest tüdrukutest teeb kaalu alandamiseks trenni, 50% on vähendanud oma toidukoguseid ja 5% kasutab dieedipreparaate või lahtisteid. 2 naist viiest ja 1 mees viiest annaks 3–5 aastat oma elust ära, et saada vastutasuks soovitud ideaalkaal. • Vähemalt 50 000 inimest sureb söömishäire tagajärjel. Kommenteerib diabeediõde Ulvi Tammer: Diabeetikute hulgas esineb nii anoreksiat kui ka buliimiat. 1. tüübi diabeedi korral on tegemist ääretult tõsise probleemiga, sest insuliini süstimine eeldab kindlaks määratud koguses toidu söömist. Jälgida tuleb ka toidu toitainete sisaldust – süsivesikud, rasvad, valgud, vitamiinid, mineraalained. Oksendamine toob diabeetikule kaasa tõsised muutused ainevahetuses, lisaks on tõsine hüpoglükeemia oht. Nälgimise korral tekib diabeetikutel sageli ketoatsidoos ja sageneb hüpoglükeemiate esinemine.