Suhkurtõbi on muutumas käesoleva sajandialguse epideemiaks: haiguse pidurdamatu kasvu järgi prognoositakse haigete arvu kahekordistumist lähema kahekümne aasta jooksul. Haigestumise hüppeline suurenemine on toimunud eelkõige 2. tüübi arvelt ja seostatav meie elustiili muutusega: vähene füüsiline liikumine, stress, ülekaal, kõrge kolesterool, toitumise traditsioonide muutumine. Näiteks on Austraalias haigestumine kolmekordistunud 30 aasta jooksul, Indias viiekordistunud 20 aasta jooksul. Täiskasvanute haiguseks peetud 2. tüüpi diabeet on muutumas domineerivaks ka laste hulgas: 40% esmaselt avastatud 2. tüüpi diabeedi juhtumitest USAs diagnoositakse lastel ja noorukitel, Jaapanis diagnoositakse lastel 80% juhtudest 2. tüüpi diabeeti. Suhkurtõve ennetamine, selle haiguse tekkemehahanismide uurimine on muutunud aktuaalses meditsiinis üheks prioriteetsemaks teemaks. Tervislike elukommete õpetus on üks 2. tüüpi suhkurtõve ärahoidmise efektiivsemaid mooduseid. Kahjuks on meil Eestis diabeedivastane propaganda olnud kaunis tagasihoidlik. Soome teadlased eesotsas prof. J. Tuomilehtoga on avaldanud väga imponeerivaid pikaaegse teadustöö tulemusi. Nimelt jälgiti Soomes 12 aasta vältel ligikaudu 17 000 inimest suhkurtõve riski suhtes ja seost füüsilise koormusega. Mitmete uuringutega tõestati, et igasugune füüsiline koormus langetab märkimisväärselt suhkurtõve riski. Ühe grupina jälgiti glükoositoleratsushäirega haigeid (suhkutõve varjatud varajane vorm, mis ilmneb glükoosi testiga) haiguse progresseerumise suhtes. Patsientidele jagati dieedi nõuandeid eesmärgiga kaalu langetada. Igale osalejale pakuti sobivat füüsilist treeningut personaalse treeneri juhendamisel. Uuringu lõppedes olid tulemused ootamatult positiivsed: risk suhkruhaiguse tekkeks langes tervislike elukommetega 40-60%! Sama uuringu raames tõestati, et kui terve inimene on füüsiliselt aktiivne tööl, kõnnib tööle jala või jalgrattaga ja teeb lisaks iga päev 30 minutit intensiivset sporti, kahaneb diabeeti haigestumise risk kuni 85%! Sellised tõsiteaduslikud faktid vajaksid laiema üldsuse tähelepanu ja reklaami. Arstid näevad oma igapäevases praktikas, et suhkruhaiguse kliinilised vormid võivad olla väga erinevad: iga patsient vajab individuaalset lähenemist. Suhkurtõve teaduslikud uuringud on olnud viimase 40 aasta jooksul märkimisväärselt tulemuslikud. 1960-ndatel kirjeldati esimest korda köhunäärme saarekeste vastaste antikehade olemasolu, tõestati, et suhkurtõbi on autoimmuunne haigus, mis viib absoluutse insuliinpuudulikkuseni. Sellest hetkest hakati eristama 1. tüüpi ehk laste ja noorukite ja 2. tüüpi ehk täiskasvanute suhkurtõbe. Seitsmekümnendatel kirjeldati 1. tüüpi suhkurtõve geneetilist seost 6. kromosoomi HLA süsteemiga. Detailsemalt on välja töötatatud hüpoteetilised 1. ja 2. tüüpi suhkruhaiguse tekkemehhanismid. Suurimad lootused suhkruhaiguse probleemi lahendamisel on hetkel geneetilistel uuringutel. Fakti, et nii 1. kui ka 2. tüüpi suhkurtõbi on geneetiliselt determineeritud, kinnitab see, et haiguse esinemissagedus on perekonnas kõrgem kui üldpopulatsioonis. Mõlemat tüüpi haiguse puhul on tegemist geneetilise kompleksiga, kus multigeenide koosmõju keskonnafaktoritega on haiguse käivitajaks. Eelistatuim uuringumudel on kaksikute ja lähisugulaste analüüs. Mõne suhkrutõve vormi puhul on juba avastatud konkreetne geneetiline defekt – kuid need on harva esinevad vormid, meil Eestis kasuistika. Alates 1994. aastast on 1. tüüpi suhkruhaiguse seost kirjeldatud umbes 20 geeniga, põhiliselt inimese HLA süsteemis. On teada geenide kombinatsioonid, mis tõstavad oluliselt haigestumise riski või kaitsevad selle haiguse vastu. Nimetatud saavutust kasutatakse edukalt ka igapäevases meditsiinis – näiteks suhkruhaige tervete õdede- vendade uurimisel, et õigesti hinnata riski, haigust varakult avastada ja ravida. Käesoleval hetkel ei osata varakult avastatud haiguse arengut ennetusraviga peatada. Geneetilise defektiga determineeritud immuunsüsteemi häireid uurivad teadlased põhjalikult, lootusega kasutada tulevikus immuunravi. 2. tüüpi suhkruhaiguse geneetika uuringud ei ole veel andnud nii selgeid tulemusi. Haiguse tekkemehhanismid ei ole täpselt teada, seega sihipärane haiguse geenide otsimine on hajutatud. Uurimist raskendab ka fenomen, et 2. tüüpi suhkurtõve kliinilised väljendusvormid on väga erinevad ja sageli esineb mitu haigust koos (ülekaal, lipiidide ainevahetuse häired, kõrgvererõhutõbi jm). Tõenäoliselt on 2. tüüpi suhkurtõbi geneetiliselt keeruline polü- ja multigeense kombinatsiooniga sündroom. Teatavat edu on saavutatud ainevahetuslike markerite uurimisel, on leitud geenidefekte insuliini, selle sekretsiooni reguleerijate, retseptorite jne analüüsimisel. Mõnes uuringus on leitud seoseid mitme kromosoomi defektidega. Kahjuks iseloomustab kõiki leide kaks tunnust: neil kõigil on nõrk side suhkurtõvega ja nad on reeglina uuritud populatsiooni spetsiifilised, erinevates uurimisgruppides kattuvad vaid üksikud markerid. Suurimad lootused suhkurtõve uuringutes on seotud inimese genoomi uuringutega. Eesti geeniprojektis on käivitumas suhkurtõve uurimise alaprojekt, mille spetsiifiline eesmärk on kirjeldada 2. tüüpi suhkruhaigust Eestis. Meil puudub ülevaade suhkruhaiguse ja selle tüsistuste levikust, haigusega kaasnevatest probleemidest ja tervishoiu kulutustest. Meil avaneb võimalus detailseteks uuringuteks nii sotsiaalses kui ka teaduslikus plaanis. Uuringu läbiviijateks on kõikide maakondade endokrinoloogid. Osaleda võivad suhkruhaiged, kelle haigus on avastatud vanuses üle 40 eluaasta ja nad kasutavad suhkurtõve ravimeid. Uuringus osalemine tähendab ühekordset veenivere analüüsi, küsimustiku tätmist, vajadusel haiguse tüsistuste leidmiseks lisauuringuid. Kõik suhkruhaiged võivad selle uuringu kohta täiendava informatsiooni saamiseks pöörduda oma piirkonna endokrinoloogi poole.