metal

#31630

Tere. Paar kuud tagasi sain teada, et olen diabeedik. Olen 37a ja tunnen ennast siiani tervena. Esimene kord oli ve resuhkur 16millegagi. Kirjutati tablette, aga paistab et need ei aita, tuleb vist sustima hakata. Terve elu olen sustimist vihanud ja nuud...Ei tea, kuna ma harjun selle möttega.

marii

#31632

ei ole mulle ka kunagi süstimised meeldinud, kuid insuliini süstimine on hoopis teine ja seda küll karta pole vaja. minul on see nii loomulik tegevus nagu hammaste pesemine.;) mingi aeg oli mul isegi selline kiiks küljes, et minu arusaamist mööda peavad kõik süstima. ja nii ma imestasingi, et kuidas tesied( ehk siis terved inimesed) ilma süstimata kohe söögi kallale asuvad.
karta pole mõtet, see nõel on nii väike, et vahest ei tunnegi üldse torget.

poisiga

#31633

Millest järeldad, et ei aita? Kas kehakaal on normaalne või oled ülekaaluline? Toitumise muutmisest, kehakaalu alandamisest ja tervise spordist on veresuhkru normi viimisel abi.

Ake

#31636

metal
Esiteks, kas tabletid määrati vanuse järgi, või tehti ka anlüüs, mis kinnitab, et tegu on II tüüpi diabeediga?
Teiseks, toon sulle näite elust enesest (aastat mitu tagasi). Ei tea, kas see sinu enesetunnet kergendab, aga lõbus lugu siiski.
Arst määras mu rasedale sõbrannale viamiinisüstid. Esimene tehti kohe peale visiiti polikliinikus ära (väga valus oli olnud). Kuna elame lähestikku, siis ta palus, et teeksin ülejäänud mina, sest ei viitsivat iga päev polikliinikusse ronida. Milles probleem. Ravim oli annustena ampullidesse pakendatud, nii et süstlal olevad ühikud ei omanud tähtsust. Võtsin ühekordse insuliinisüstla (nõel kordades jämedam tänastest pen'i nõeladest), tegin süsti sõbranna kannikasse ära ja vaatan, et sõbranna seisab ikka liikumatult samas asendis, ütlen, et võid püksid üles tõmmata, mille peale sain üllatunud küsimuse, et kas süst juba tehtud?
Unusta kõik eelnevad kogemused seoses süstimisega, sest need ei ole võrreldavad süstidega, mida diabeetikud endale igapäevaselt teevad. Meie nõelad on ülipeened, seda torget peaaegu ei tunnegi ja pealegi teeme me süsti oma käega ja ise ju tunned paremini kuhu torgata. Pealegi, harjutamine teeb meistriks, nagu ka näide tõestab.
Kõik on mõtlemises kinni...sa teed oma elu lihtsalt keerulisemaks, kui jätkad vihkamist...
Kõik on mõtlemises kinni

metal

#31637

Ma ei karda sÜsti, vaid ei harju teadmisega et pean seda tegema. Ülekaaluline ma pole hoopis vastu pidi, kaal vähenes. Olen autojuht, sportimiseks pole aega ja eks see toitumine ongi asja selleni viinud. Alles hiljuti sain teada et vanaema pÕeb diabeeti. Ei oska enam midagi süia, poes käid nagu penskar, loed iga toote pealt. Harjumatu, aga eks pean sellega leppima, terve see aasta on kehvasti läinud.

My

#31638

Ake ütles kõik süstimise kohta juba ära :)
Aga tüübi kohta - kas sulle ikka öeldi, kumb tüüp sul on? I või II tüübi diabeet?
Ja ära põe. Mõtle näiteks sellele, et sul on õnnestunud tervelt 37 aastat oma elust elada terve inimesena. Sul õnnestub üleüldse vältida igasugu tüsistusi näiteks (kui veresuhkru korras hoiad), sest sa haigestusid täiskasvanuna. Mina olen ka 37, aga 27 aastat oma elust olen olnud diabeetik. Oleks mina alles praegu haigestunud, tead, ma oleksin vist lausa õnnelik, et nii kaua hingata lasti - kui juba nii minema pidi.

metal

#31639

Ei ole veel öeldud mis tüüp on, eks homme küsin järele. Mul ühe tuttaval on tütar, vist kuuene kes ka süstib. Paistab sinu jutu järgi tõesti et mul on vedanud. Ma lihtsalt pean endale seda sisestama.

teine

#31666

Aga millise analüüsi alusel see tüüp üldse määratakse? Minule öeldi, et II tüüp, aga mille põhjal, seda ma küll ei tea. Ainult ühekordse vereanalüüsi põhjal? Ja sedagi antuna täiskõhuga.....

Artur

#31741

lihtne seletus oleks: kui süstid, siis "omad" esimest tüüpi diabeeti. "Kus on kätemeri ?", nagu tavatses mu vene keele õpetaja ütelda.

Vilma

#31765

Arturile:

süstivad ka II tüübi diabeetikud

Iiris

#32198

Kui mul Diabeet avastati(olen 13) siis ma ei suutnud enda süstimisele mõeldagi,aga kui tegin esimese süsti ära ei lasknud ma kellegil teisel enam tehagi.

vana mees

#32215

Pole hullu mina olin 55 kui jäin..süstin ja elan edasi.. Pole see nii hull ühtigi..Pead lihtsalt harjuma et see väike tõbi kallal..