kasutaja

#32260

kui suur on tõenäosus mul mehena edasi anda I tüübi diabeet kui mul oleks lapsed? Kas seda on ka eelnevalt võimalik kuidagi välja uurida?.. ei tahaks nagu kellelegi samasuguseid ebameeldivusi põhjustada :/

ohooloom

#32261

vist oli ca 7-8-9 protsenti. nii et piisavalt väike, et sa ei peaks selle pärast muretsema. diabeeti võib leiduda igas suguvõsas, vahel on mitu põlvkonda varjatud ja siis lööb kellelgi välja.

kasutaja

#32262

jah.. rohkem kui mitu isegi, vähemalt kolm, ma arvan ka et 4 (aga ma ei tea neid) põlvkonda mu esivanemaid pole seda omanud. üllatav.

aga ette ei saa seda prognoosida kuidas minu geenid kuskil avalduma peaks?

My

#32267

Ei, seda ei saa ette prognoosida. Isegi juba sündinud lastele tehtud uuringud ei näita seda võimalust adekvaatselt, minu lastel uuriti nabaväädi verest ühe uuringu raames ka diabeedi avaldumise võimalikkust, paistis, et arstid usaldasid ka neid tulemusi. Mõlemal oli võimalikkus nii väike, et nad ei mahtunud uurimussegi, kuid vanemal lapsel vallandus nelja-aastaselt ikkagi diabeet (ja arstid olid üsna üllatunud).
Pole mõtet ette muretseda. Enamasti haigestuvad ikka need lapsed, kelle vanemad pole diabeedist varem kuulnudki. Ja kui nüüd juhtub näiteks sinu peres, noh, siis lohuta ennast sellega, et pole halba ilma heata. Hea on see, et sa tead, millega tegemist. Ja see, et on olemas diabeedist tunduvalt hullemaid haigusi, küllaga kohe.
Elada peab julgema ja ette ei sa sa kõike kindlasti mõelda ega planeerida.

poisiga

#32268

Kui geneetiliselt I-tüüp edasi ei kandu, siis on olemas viirushaigused (üks oli Entero või Echo ja teine Coxackie), mille läbipõdemise tagajärjel võib diabeet tekkida.
Geneetiliselt on nii minu kui mehe suguvõsa I-tüübi diabeedi vaba, aga laps sellest hoolimata eelmisel aastal haigestus (vahetult enne seda oli mehel kõhuviirus)

murelik

#32269

Ega sellest entero viirusest ei ole pääsenud vist ükski laps. Tavaliselt me ju ei teagi mis viirus meid või meie lapsi tabanud on kui haigestume. Vaatamata sellele, et meil on imeline perearst, ei tee ta küll iga haigestumise korral kindlaks mis viirusetüübiga tegemist on ning vahel põeme ju haigusi ka nii, et perearsti ei kutsugi.
Meie suguvõsades ei ole ka teada, et kellelgi oleks olnud 1 tüübi diabeet (no rohkem kui 100 a vanuseid aegu ei tea ka, siis võisid ju inimesed surra tõesti 1 tüübi kätte ära ilma haigust diagnoosimata) aga 1 meie lastest on diabeetik. Kusjuures saatuse irooniana oli tema väikelapsena meie pere lastest kõige tervem, sünnikaal alla 4 kg ja rasedus kulges mul ka ilma komplikatsioonideta (ülejäänud lapsed mul kõik üle 4 kg ja riskirasedusest sündinud aga siiani õnneks terved).
Kuigi ma olen oma loomult optimistlik pessimist, olen Myga täiesti ühel meelel-elada peab julgema ja kui tõesti sinu last tabab haigus, siis alles tegeled sellega. Mina mõtleks nii- kui ma diabeetikuna saan lapse ja ta haigestub, siis tegelen lisaks endale ka tema haigusega (diabeedist on kordades hullemaid haigusi) aga kui ma ei julge lapsi saada, siis jäävad siia maailma sündimata väga olulised inimesed (mulle olulised igal juhul aga võib olla ka kogu maailmale- just see sündimata inimene võib olla see, kes avastab ravimi või võimaluse mis aiatab kogu maailma diabeetikuid).

Ake

#32271

poisiga
Ei ole olemas viirushaigust, mille tagajärjel võib tekkida diabeet. Diabeet on geenides kinni, kuid selle avaldajaks võib olla sageli viirushaigus, või ka mis tahes stressi tagajärjeg organismis.

Geneetiliselt on nii minu kui mehe suguvõsa I-tüübi diabeedi vaba

Unustad II tüübi, mis kordades pärilikum ja avaldub sageli pärast järeltulijate I tüüpi haigestumist. Ausalt öeldes - olete hetkel kõik riskirühmas. Mis ei tähenda sugugi, et nii peaks olema.
Unusta see teooriate otsing, see ei aita sind ega ka kedagi meist. Viimastel aastatel on diabeedi alal toimunud nii trastilised muutused, et ükski kümme aastat tagasi tehtud uuring ei pea enam paika. On sul värskemad andmed kasutada???

lihtsalt maria

#32272

Kui vanalt haigestus diabeeti Mureliku laps?
Minul ka kolm last, esimesed kaks esimesest abielust ja terved. Kui nüüd Ake versiooni uskuda, siis tõesti minu teise abikaasa tädi oli kaua 2 tüübi diabeetik ja hiljem ehk ka praegu süstiv diabeetik. Rohkem seal vahmiilis kellelgi diabeeti pole, ei 1 ega ka 2 tüüpi. Vaid meie Henri ja see vana tädi sealt Saaremaalt, kelle enda lapsed ja lapselapsed on diabeedivabad.

murelik

#32273

Minu laps haigestus puberteedieas, 15 aasta vanuselt. Vahel hirmuga mõtlen, et ei tea mis teistest lastest saab aga kuna diabeeti ei ole võimalik ennetada siis tuleb mis tuleb

lihtsalt maria

#32276

Kas Murelikul on teised lapsed nooremad kui diabeetikust laps?

My

#32277

murelikule: noh, minu noorem õde on siiani terve ja me juba päris vanad ;).
Sellest "diabeedivaba suguvõsa" teooriast niipalju, et diabeedist teatakse, ütleme, eelmise sajandi teise poole andmete põhjal. Üle-eelmisel sajandil vaevalt, et nüüd alati diabeeti üldse diagnoosida taibati, inimesed võisid surra ka lihtsalt a´la "halva vere" tõttu või mis need veidrad nimetused nüüd olidki, seega jäi kindlasti nii mõnigi avaldunud diabeet dokumenteerimata ja kokkuvõtteks võib oletada, et mitte ükski suguvõsa pole "diabeedivaba". Teine asi on see, et seda varem arvatavasti nii palju ka ei avaldunud. Kui oletada, et geenides võib see võimalus olla olnud väga kaua (sajandeid?), siis avaldumiseks paistab sellele haigusele olevat eriti sobilik selline arenenud keskkond koos moodsate puhastusvahendite jm "keemiaga", rafineeritud toiduga, või mis see mõjutaja nüüd olla võib (ehk mõni konkreetne väga kasutatav keemiline ühend näiteks? ainult oletus muidugi). Selle näiteks kasvõi see, kui palju rohkem avaldub see väikestel lastel nüüdsel ajal Eestis, võrreldes näiteks 1980. aastatega, kui oli üks teine riigikord (mitte, et ma seda tagasi tahaks, lihtsalt - keskkond oli tol ajal teine). Või et diabeeti esineb tänapäeval rohkem ka arenevas Indias ja Hiinas, kus see varem nii sage ei olnud. Need andmed on mul meeles mõne aasta tagusest diabeedipäeva üritusest, kui ma ei eksi. Otsesõnu välja ei öelda, kuid midagi paistab seal ikka olevat, ses arenenud ja primitiivse keskkonna mõju erinevuses inimese organismile diabeedi aspektist.

murelik

#32278

lihtsalt mariale, haigestunud on pere vanim laps. Kogu südamest loodan, et ehk teised lapsed pääsevad. Kui saime teada vanima lapse diagnoosi, siis oli väga palju moraalselt mulle abiks pisikese pesamuna lubadus, et kui tema "suuleks saab, hakkab alstiks ja teeb hea lohu, mis kõik telveks teeb". Kes teab, ehk leidubki kunagi abi.
Ma ka arvan, et ehk on diabeedi (ja ka mõne teise kroonilise haiguse näiteks astma) sagedasemas avaldumises süüdi meie liiga hea elu. Samas Jaapan on ju ka arenenud riik aga seal diabeeti nii palju ei esine. Diabeedipäevalt jäi meelde, et näiteks Mongoolias pidi diabeet olema üliharv haigus aga eks seal ole selle heaoluga ka nii nagu on ja kuidas selle arstiabigagi on, enam kui võimalik, et inimesed surevad diabeeti ilma diagnoosimata või "halva vere" tõttu.
My, mina aeg ajalt soovin küll 80-nendaid tagasi, siis oli veel levinud elutervem (tänapäeva ülekantuna öko) suhtumine-väga paljude perede põhitoit-juurikad, puu- ja köögiviljad tulid naturaalse sõnnikuga väetatud kodupõllult, tarbiti pastöriseerimata täispiima, pesugi kuivas ikka õues nööril (mitte Lenoriga lõhnastatult pesukuivatis), kusjuures laste pesu pesti meie tutvusringkonnas eranditult pesuseebiga ja kodudes oli loomulik ventilatsioon (kilekott-majadest ei teadnud minu ehitusinsenerist isa küll midagi).

My

#32279

Njah, murelik. Samas mina just õndsatel 1980. aastatel haigestusingi :P. Ja noh, neil, keda see saatus siiski tabas, just lust ja lillepidu polnud - sellest siin ju palju juttu olnud, klaassüstaldest, mida igal õhtul keedeti ja nõeltest, mille jämedusest tänapäeval vist undki ei osata näha. Kõik on suhteline. Pole head ilma halvata ja vastupidi.

Ake

#32280

lihtsalt maria
Ametlikkule allikale viidata hetkel ei oska, aga olen lugenud, et II tüüpi diabeetikutel on haige geeni pärandamise risk kuni 40%. Minu puhul siis vanaema ja ka vanaisa õde (mõlemad ema liini pidi), mille tulemusena olen mina ja mu tädi I tüüpi diabeetikud. Tädi diabeet diagnoositi esimesena, siis tuli vanaema, siis mina ja siis vanatädi. Mina olin neljane, kui diabeet meie perekonda esimest korda külastas, kust võisid mu vanemad mind eostades seda aimata, samuti ju sinuga, kes võis teada...
Aga ikka ja jälle pean tsiteerima MAMMIT:"Haigete laste hirmus oleks ka terved sündimata jäänud".
Ise tunnen, et on lihtsam elada, kui ei esita küsimust miks mina...

murelik

#32282

My, egas ma siis tolleaegset diabeedi kompensatsiooni võimalust (võimatust) taga igatse. Ma pidasin silmas seda veidiga maalähedasemat elustiili. Tänapäevane ülipuhtuse kultus ja rafineeritud toit, e-ained jms. on see, mis mind natuke häirib.
Minu ja abikaasa suguvõsades ei ole teada ühtegi ei I ega II tüübi diabeedijuhtumit (no vanatädi poja naine on II tüüp aga ta pole veresugulane) aga meie laps on I tüübi diabeetik. Ma ju samas ei tea ka kas kunagi 4 või enamat põlve tagasi oli diabeeti suguvõsas, siis oli maarahva tervis rohkem tema oma asi. Nii, et tõesti võis kusagilt päranduda haige geen aga kõik võib olla ka kuidagi teisiti.
Igal juhul ühes olen ma veendunud- mul on niivõrd toredad lapsed ja on lausa totter mõeldagi, et mõne kroonilise haiguse hirmus ma oleksin võinud jätta mõne neist sünnitamata. Probleemidega tegelen ma siis kui nad tõesti ilmnevad ja siis juba täie auruga. Minu jaoks pole olemas olukorda, et ei saa vaid alati tuleb leida võimalus kuidas saab.

My

#32284

murelik, väga õige suhtumine.
Ja ära pane tähele, ma kohe kipun tervikut ühelt ja teiselt poolt vaagima, ega ma arvanudki, et sa nüüd neid aastaid kohe täies mahus tahaksid ;).

lihtsalt maria

#32288

Samas kui hakata 4 või enam põlve tagasi olnut vaagima, siis tõsiasi ta on, et vanasti suurperede puhul oli üsna tavaline, kus kaheksa sünnituse kohta oli kaks lapsena surnud õde või venda, nagu oli minu ema peres. Keegi meist ei tea diagnoose, milledesse surdi. Elama jäid tervemad. Kuid see selleks.
Samas erinevatest infoallikatest on mulle selgeks saanud, et on palju hullemaid ja raskemaid hiljemavalduvaid geneetilisi haigusi, mis teatud partnerite puhul lastel avalduvad. Samas teise mehe või naisega saades lapsi poleks neid haigusi tulnud või olnud. Ja nii tunnen end vahel lausa õnneseenena, kui kasvõi suure karjumise peale saame vs näidud korda, mis aga paljude geneetiliste haiguste puhul "ravimina" ei toimi. Saaks nüüd veel nö noorukiea ka mööda, ehk siis hakkab midagi juba looma. Vähemalt- peaks hakkama looma!