Swan

#32636

Kuidas on diabeetikutel pikemate resideerumistega võõral maal? Elasin ise aasta UK-s. Vinnasin aasta jagu insuliini endaga kaasa ja palusin jumalat, et piiri peal kinni ei võetaks. Pool kohvrit oli insuliini täis :) Seekord plaanin minna araabiamaadesse, seega selline EU turvatsoon puudub ja ei teagi mida oodata, kui nt midagi juhtub seal. Samuti ei ole see koht, kust vajadusel kohe tormaks Eestisse ravimite järgi ( lennuliiklus pole lihtsalt nii tihe ja lihtne nagu nt Londoniga). On kellegil kogemusi, kas oma insuliin on võimalik kätte saada ka välismaal, kui seal nt koos Eesti arsti tõendite ja retseptidega minna kohaliku arsti juurde ja sealt abi paluda? Kas sellise ravimi puhul tuleb samuti siis kõik ise 100% mahus kinni maksta? Ega see aasta jao kaasa vedamine pole teab mis ilmvõimatu, aga kui on ikka plaan pikemaks ajaks jääda, siis on jube tobe kui pead ühe haiguse pärast laveerima Eesti vahet. Ja toredad kommentaarid teemal, mida Sa ronid siis kuhugi, kui häda küljes vb endale jätta, diabeetik v mitte, maailma tahaks ikka näha :)

Ühesõnaga millised on olnud Teie kogemused? Kuidas on võimalik saada ravikindlustust mujal? Ja kuidas käituda kui nt pagas koos ravimitega kaotsi läheb?

Levdokia

#32644

Arabiaadmaades võib asi minna raskeks küll. Mina isiklikult soovitaksin kaasa võtta arstitõend - eeldan,et sa selle eniveis kaasa võtad endaga.
Katsu ikka kõikvõimalikud tõendid ja asjad endaga kaasa võtta. Diabeet on ka seal maal kindlasti olemas. Kui pagas kaotsi läheb, siis on sul viiekordne jama majas. Seda kohe kindlasti! Seetõttu esmalt pane käsipagasisse endale mingi kogus insuliini, see peaks lubatud olema. See korvab sul selle esmase jama, et on kohe kindlasti võtta - mingiks ajaks vähemalt. Sama kehtib ka glükomeetri kohta.
Kindlasti ära teha reisikindlustus, see peaks mingil määral sulle insuliini kättesaadavamaks teha. Kuid kahjuks soodustusega sa seda osta ilmselt ei saa. 100% kindel ma küll ei ole.
Lev.

Levdokia

#32645

*Tegema. Riivas silma kohe see kole kirjaviga.

teine

#32655

Mul ka araabiamaadega kogemusi ei ole, aga mina ka võtaksin endaga lennukisse kaasa nii palju insuliini, kui vähegi võimalik. Isegi kui pagas kuhugi mujale reisib (tõenäoliselt saadakse ta ka millalgi kätte), on sul siis ikka mingi insuliinivaru olemas. Kõik muud asjad võib pagasisse panna, aga glükomeetri ja insuliini küll hoiaksin kogu aeg endaga kaasas.
Ma ei usu, et selle käsipagasiga probleeme tekib, kui arstitõend ette näidata, et vead ravimit, mitte narkotsi.

nipitiri

#32656

leidsin siit ühe vana teema samal teemal :-)
http://www.diabetes.ee/foorum-teema.php?lk=9916

MAksu- ja tolliameti lehelt selline info ravimite veo kohta-
http://www.emta.ee/index.php?id=2138&highlight=ravimid

Veel üks link-
http://www.hrm.ee/?p=1715

Soovitavalt pakkida erinevatesse kohvritesse(kottidesse) juhul, kui üks kott kaduma läheb, lootust et teine alles :-)

luistus

#32915

Mul sarnane mure. Ega keegi juhuslikult türgis ,pole käinud? ma kavatsen pooleks aastaks vahetusõpilaseks minna sinna. Kas on ültse võimalik seal osta? kui keegi seal riigis käinud võib julgelt oma kogemustest rääkida.

corrector

#32938

Üks põhilisemaid põhjusi,miks soovitatakse insuliini käsipagasiga transportida,on see ,et lennukite pagasiruumides langeb tempertuur alla 0 kraadi.S.t insuliin külmub,ja pärast ülessulamist pole ta enam päris see ,mis enne.
Olen ise küllaltki palju kasutanud lennutransporti,seda aga ainult Euroopa piirides.Ainuke kord,kui on palutud käsipagas avada ,ja näidata,mis mul seal siis on,oli Tallinna Lennujaamas.Aga ,see oli ka ainult momendiks.Nähes insuliini süstlaid,öeldi viisakalt ,et kõik on korras.Muudes kohtades pole isegi näidata palutud.Süstal on olnud jope taskus,mis läbib eraldi X+ray kontrolli.Ega need securitid ja tolliametnikud ka nii eilsed ei ole.

Ake

#32979

Nii ja naa... sõltub indiviidist.
Möödunud sügisel Praha lennuväljal, kui küsimusele, et kas on teravaid asju käsipagasis, vastasin, et insuliininõelad on, siis leidis ametnik, et mul ei peaks neid lennukis vaja olema. Asi päädis sellega, et ametnik käis ülemuse käest üle küsimas, kas mul on ikka õigus. Iroonia on veel selles, et mind kutsuti äriklassi väravasse, et järjekord kiiremini liiguks ja minu reisikaaslane, kes läks kõrval väravast läbi, astus rahulikult lennukisse maniküürkäärid käekotis.