kukkurkurat

#35715

Nii, minu isaga (kel üle 30-aastane diabeet) selline lugu: kui temal juba jalale mingigi haavake tekib, siis mädaseks see muutub. On juba mitmed varbad selle tõttu kaotanud. Siiani saime kiiremat abi ja ka haiglasse suunamised oma nn ihukirurgilt, kes oli ühtaegu ka ortopeed. Nüüd aga ei saa tolle arsti juurde enam minna, sest tänu polikliinikute kokkupanemisele jäi meie arst ainult ortopeedina kirja ega TOHI kirurgina kedagi vastu võtta. Teised sama polikliiniku kirurgid on, andke andeks, mökud. Näide: läks minu isa vastuvõtule (olles enne registratuuris aega kokku leppides veel sõimata saanud, et julges oma vana kirurg-ortopeediga konsulteerida), kirurg vaatas paistes, lillakaspunaseid ja mädaste haavadega varbaid nii, noh, poole meetri kauguselt ning käskis medõel neid Ftorocort salviga jalalabadelt määrida ja puhtalt kinni siduda. Lisaks kirjutas ta välja tsinksalvi. Sügavale, rohelist mäda väljaajavale haavale?
Kuna olen oma isa jalgade eest sageli hoolitsenud, siis tsinksalv mõjub siin sama vähe kui hane selga vesi.
Seega küsimus: kas keegi teab asjalikku kirurgi, kes ei pelga mädast haava puhastada ja kui vaja, ka inimest sellise jalaga röntgenisse saata, et näha, kas haav on juba luud nakatanud? Võib-olla kirjutaks isegi antibiootikumid välja? Lihtsalt hale on vaadata, kuidas inimest niiviisi lausa mõnitatakse.

Ulvi Tammer

#35716

Palun täpsustage, kus Isa elab.

kukkurkurat

#35718

Elame terve perega Tallinnas.

kukkurkurat

#35731

Ma saan aru, et Tallinnas ON võimalik polikliinikute kirurge valida, ent sooviksin teada, kelle poole pöörduda. Niisama ei tahaks haiget inimest jooksutada.

Ulvi Tammer

#35732

Soovitame alustada diabeetikute jalakabinetist (seal on just diabeetikute jalahaavaditele spetsialiseerunud inimesed), võimalusi Tallinnas on mitmeid:
Põhja Eesti Regionaalhaigla; Eesti Diabeedikeskus; Ida Tallinna Keskhaigla

kukkurkurat

#35733

Isa käib juba Diabeedikeskuses silmaravil, ent kuna ma ei saa iga kord sinna kaasa minna, ei tea keskuses ilmselt keegi, et tal on hetkel jalgadega väga halvasti (kuigi ta juba pikemat aeg kasutab küünarkeppi - pärast parema jala suure varba amputeerimist pole ta tasakaal kõige parem). Minu isa on tüüpiline mees, kes EI räägi, kui tal ka midagi muud viga on. Ja arstide juurde peab teda vägisi tirima, ausalt. Eriti uue arsti juurde.
Noh, ja pidage mind ning mu peret luuseriteks, kuid kasutame ühiskondlikku transporti ja PERH ning Diabeedikeskus asuvad ikka väga vastikus kohas, kui sinna ainult bussi-trolliga minna. Eriti kui liikumine on vaevaline. Lisaks on mõlemad vanemad mul vanaduspensionärid ja minu töötasu nii väike, et ei võimalda kogu aeg taksot tarvitada.
Ei taha kedagi pahandada selle jutuga, ausalt. Lihtsalt too viimane juhtum tolle uue kirurgiga ajas närvid tõeliselt krussi. Seega siis abiküsimine. Kelle poole Diabeedikeskus pöörduda? Uurisin nende kodukat, aga eraldi jalaõde neil pole välja toodud.

kukkurkurat

#35734

Eeer, ja palun Uliv Tammeri käest kohe vabandust, sest tema nimi JÄI kogemata kahe silma vahele.

ohooloom

#35747

see jalakabinet on PERHis täiesti tasemel, seal ju diabeedile spetsialiseerunud inimesed ja on igasuguseid diabeetiku jalgu kohanud.

kukkurkurat

#35758

Isa on PERH-is olnud septilise kirurgia osakonnas pikaajaliselt kaks korda, siis kui see haigla polnud veel PERH-i nimeline. Seal sai ta ka abi, kuigi teisel korral oligi käes tolle suure varba amputatsioon. Ta on olnud ka Magdaleena haiglas, kus sügava põletiku tõttu jäi liikumatuks tema teise jala suur varvas. Ja ta on sees olnud ka Meremeeste haiglas. Seega pea igal pool. Ja tavaliselt kui lõpuks ta haiglasse saadud, siis ka abi saanud. Probleem on isa piisavalt kiires haiglasse/arsti juurde saamises. Seetõttu oli too "ihukirurg" lausa tõeline ime, ausalt. Kui ikka tundus, et peab haiglasse saatma, haava dreenima, antibiootikume neelama; sundis mu isa seda ka tegema.
Vabandan, et nii pikalt räägin. Olen isa haiguse kulgu näinud alates oma 5-eluaastast; aidanud hüpode (mida ta mitte kunagi ise ei taju) ja toitmiskordade ning süstimiste ja nüüd siis ka haavahooldusega umbkaudu viimased 20 aastat... Ja iga viimane kord kui haav mädaseks läheb, on igavene maadlemine, et teda arsti juurde saada. Ma olen lihtsalt hirmul. Niisama kohe ju spetsialisti juurde ei saa. Erakorraline vastuvõtt on... nagu on. Eks teist igaüks teab selle häid ja halbu külgi.
Vabandust veelkord.

ohooloom

#35772

no siis tuleb aeg jalakabinetti kinni panna ja hakata isa vastavasse seisundisse timmima, et ta on õigel hetkel nõus õigesse kohta minema.

Ake

#35777

ohooloomaga päri. Pane aeg kinni ja leia mingi suvaline põhjus, miks ta toast välja saada ja siis ütle, et uups...nüüd on nii. Mäletan, et tädi pettis nii oma poega, kes ei tahtnud sugugui juuksurisse minna. Juuksuriäri oli tollase "Dünamo" kaupluse lähedal ja saad ise aru, millist ettekäänet kasutati, et poja sihtmärgini vedada. Võimalik, et liialt lihtsustatud variant, aga tasub katsetada siiski...hea eesmärgi nimel...

kukkurkurat

#35788

See on tegelikult päris hea plaan. Ilma Dünamota, küll ;) Suur tänu teile.