Tere Annaksin oma soovituse, mis küll puudutab mitte valu, mida mul otseselt ei olnud, vaid neuropaatiast tekkinud tuimust ja külmatunnet varvastes. Mina olen nimelt saanud abi järjepidevast labajalgadega võimlemisest ja varvaste masseerimisest. Aga seda peab ette hoiatama, et abi saab vaid siis, kui on järjekindlust püsivalt seda teha. Varbad jäid mul juba üsna tuimaks ja jalakabinetis mõõdetud tundlikkus üsna väikeseks, kui selle peale väga tõsiselt jalakabineti Tiina soovitatud jalaharjutused ette võtsin. Kui olin neid "ainult" aasta aega järjepidevalt teinud, siis järgmise aasta kontrollis ei suutnud Tiina uskuda, kuidas tundlikkus oli paremaks läinud. Soovitan sellieks, et see kindlasti ära ei ununeks, valida üks kindel aeg igal päeval, kui kindlasti aega on, minul näiteks enne õhtust süsti ja ongi kindel, et ära ei unune. Seda ei ole vaja väga pikalt teha, ca 10 min. ja selle aja peaks ikka leidma, kasvõi televiisorit vaadates. Soovin Sulle jõudu ja järjepidevust ja usu, läheb paremaks!

Katsu nende sokkidega väga ettevaatlik olla, võid ennast ära hõõruda või tekib varvastevahele haudumine liikkset kuumuset ja suvel ära kanna lahtiseid jalatseid mingi kivike või midagi võib trauma tekitada ja sa ise ei tunnegi. Hoia oma jalgu väga võid konsuldeerida jalaraviõega.

Sokid peavad olema puuvillasest materjalist.

kas see neuropaatia on ka üks tüsistusi diabeedikutel?minu tütrel 9 kuud haigestumisest,aeg-ajalt kurdab jalasäärtes valu,kas see võib olla sellega seotud?

Magneesium on ka abiks, nt Magnexi tabletid apteegist.

nahk on nii õhukeseks ja õrnaks muutunud, Äkki on sul tegu hoopis mingi nahahädaga? Mul oli lapsena iga talv häda sõrmeotstega, kui neilt nahk maha koorus. Tagant järgi tarkusena tean nüüd, et tegu oli allergiaga ja süüdlaseks villased käpikud.

nojah, ja villased sokid on endiselt ainus valu leevendav asi...

on valuvaigistid, mis võtavad enamvähem jalust maha. Võib proovida ka homöopaatiaga, kui leiad õige tera, siis peaks hästi toimima. Mina hoidsin endal terve talve homöopaatiaga mõistust kodus, st leevendasin oluliselt kolmiknärvivalusid.

muide, närvivalud võivad ka lihtsalt ära kaduda, aastateks, vbl see lohutab sind, k.

Khm, andestage mu emotsionaalsus, aga ei ole ennast seni veel päriselt koguda jõudnud. Nimelt asus mind seni ravinud perearst seisukohale, et perifeerne neuropaatia ei saa esineda diabeedi algfaasis ning et minu varbavalu on tingitud alkoholismist. Millele muide ei eelnenud ühtegi küsimust selle kohta, kas ma alkoholi tarbin või ei... Olen nüüd otsani ära häbistet ja natuke nagu ei usu oma kõrvu ikka ka...

Aga kas ta varavastele pilgu ka ikka heitis või lahmis niisama?

sel juhul peaks sulle benfogamma väga hästi mõjuma, alkohoolikutel kasutatakse ju samamoodi b-vitamiini:)

Uhh, tänan, kullakesed, vähemalt ei hakanud te kohe küsima, et kui palju ma siis joon jne. Hommikuti konjakit ei joo. Üldse ei joo konjakit. Hommikuti ei joo üldse midagi! Aga ega ma veiniklaasi ei sülita küll, kui hea vein on. Nii et eks ma tunnen ennast parasjagu süüdi kah, et näääää, ikka ju pruugin va pahalast mõnikord. Ma oleksin pidanud arstiga tõesti põhjalikumasse vestlusse laskuma, aga olin nii solvunud, et loobusin. Kandsin ta mõttes enda jaoks maha. Mis võibolla ei ole väga õige liigutus, aga lõppude lõpuks on mul kah õigus mõnikord olla lihtsalt nõrk naisterahvas - vaatamata diabeedile, ülekaalule ja oletatavale alkoholismile... Ma usun, et tegemist on kommunikatsioonihäirega. Meil on erinev emakeel ja kaebuste nüansid võivad tal kaotsi minna. Ta on liiga noor ja liiga ilus mõistmaks, et ka diagnoosiga inimene on inimene, mitte diagnoos. Seega on tal head eeldused läbipõlemiseks ja mul on temast tibake kahju. Aga see, et ta ei TEA, et paljudel juhtudel diagnoositaksegi D2 tüsistuste alusel - no seda ma talle andeks anda ei taha. Kuramus, uurigu ja otsigu, ärgu lahmigu! Pereõde, kelle juurde läksin pärast seda vereproovi tegema, päästis olukorra emotsionaalses mõttes. Tubli naisterahvas, jaksu talle. Kolme kuu glükohemo 5.7. Ta hõiskas selle näidu peale! Järelikult olen ma midagi siiski õigesti teinud ka...peale veinijoomise...

Kui jalad on vähetundlikud, ga samas teeb ka õhk haiget (ngu eelpool mainitud), siis mis värk on? Lahendust ka on sellele? Omal samamoodi. Kui mingi haav tekib ei tunne, samas jalad vahest valutavad jubedalt. Ka mitte millegist. Ning kui vahest keegi vastu jalgu läheb (kass) või abikaasa diivanil jala kätte võtab ja tahab masseerida, on selline tunne, et karjuks tapeedi lahti. Selline nõme valu ja kõdi segu on. Masseerida saab vaid siis, kui alguses käed lihtsalt vastu panna, vähe aega hoida lihtsalt ja siis tasapisi masseerida. Ise jalgu uudutates on seda valu vähem, samas endal ei tule sellest masseerimisest enamasti midagi välja, kuna selline sundasend (ma ole kunagi eriline akrobaat olnud), tekitab juba lisapiinu. Kuna olen kunagi ka autoavariis selgroo puruks sõitnud, siis väga pikalt ei saa sundasendis olla ja eriti veel kuidagi kummargil, küürakil, või jalga kaelataha väänates (viimane on liialdus- seda ei suudaks ma ka püssiähvardusel teha).