Mis on diabeet ?

Eestis  on diabeet diagnoositud umbes 70 000 inimesel, maailmas põeb diabeeti ca 415 miljonit inimest.

  • Diabeet (vana nimega suhkruhaigus) on krooniline ainevahetushaigus, mis vajab igapäevast ja pidevat eneseravi.
  • Diabeedi puhul ei tooda kõhunääre insuliini piisavalt või üldse mitte või insuliini mõju organismis on puudulik.
  • Eestis on ligikaudu 7000  1 tüübi diabeeti põdevat inimest.
  • II tüübi diabeeti põeb teadaolevalt ligikaudu 60-65 000 inimest. Lisaks sellele arvatakse, et umbes sama palju inimesi  põeb II astme diabeeti enese teadmata.

Diabeedi tunnused

  • Pidev janu ja suukuivus
  • Sage urineerimine
  • Väsimus/jõuetus
  • Pidev nälg
  • Ootamatu kaalulangus
  • Aeglaselt paranevad haavad
  • Korduvad infektsioonid
  • Ähmane nägemine

Diabeedil on kümneid erinevaid vorme

Diabeedi spekter on väga lai. Praeguse arusaama kohaselt tähendab diabeet erinevate haiguste kogumit. Nende ühine nimetaja on energia ainevahetuse häire, mis väljendub vere suurenenud suhkrusisaldusena.

Maailma terviseorganisatsioon WHO on liigitanud diabeedivormid järgmiselt:

  • I tüübi diabeet: põhjuseks insuliini tootvate beetarakkude hävimine põletiku ehk autoimmuunpõletiku tulemusel
  • II tüübi diabeet: põhjuseks insuliini mõju nõrgenemine (insuliiniresistentsus) või insuliini eritumise häire või mõlemad põhjused
  • rasedusaegne diabeet: põhjuseks hormonaalsetest muutustest tekkinud suurenenud insuliinivajadus
  • muudest põhjustest tulenev diabeet: põhjuseks näiteks kõhunäärme põletik, hormonaalsete funktsioonide häire, kõhunäärme organisatsioon või Soomes haruldane hemokromatoos ehk raua ainevahetushäire.

Lisaks sellele on tuntud ka järgmised diabeedi avaldumisvormid:

  • LADA (Latent Autoimmune Diabetes in Adults) on täiskasvanueas algav, aeglase kuluga I tüübi diabeedi alavorm.
  • MODY (Maturity Onset Diabeet of the Young) on enamasti 20–30-aastaselt või ka nooremana algav ja tugevasti pärilik diabeet, mille põhjuseks on kõhunäärme puudulik insuliinieritus.

Kõikide diabeeditüüpide siseselt võib esineda erinevaid avaldumisvorme ja ravi võib ulatuda eridieedist insuliinini.

 I tüübi diabeedi ravi eeldab alati eluaegset insuliinravi. Haruldastel juhtudel võib I tüübi diabeedi parandada kõhunäärme saarerakkude siirdamise või kõhunäärme siirdamisega.

Haigestumisvanus.

I tüübi diabeeti haigestutakse enamasti alla 40-aastasena, kuid ka vanemas eas.

II tüübi diabeet puhkeb enamasti üle 40-aastastele, kuid haigestuda võib ka noores eas või lapsepõlves.

II tüübi diabeeti põdevatel inimestel on teatud juhtudel võimalik viia oma veresuhkru tase normaalsele tasandile näiteks kaalulanguse või kehalise aktiivsuse suurendamise abil, kuid geneetiline eelsoodumus jääb alles. I tüübi ja II tüübi diabeet on diabeedi peamised vormid, kõik teised alavormid on haruldased. Erinevate diabeedivormide eristamine on vähemalt teatud määral kunstlik ning ebaselgetel juhtudel ei ole täpset klassifikatsiooni alati võimalik leida.

Diabeedi erinevad alatüübid

On võimalik eristada mitukümmend erinevat diabeedivormi.

Diabeet ei ole kindla sümptomaatikaga haigus, diabeedi võib jagada erinevatesse alagruppidesse. Jaotus on üsna ebatäpne ning seda ei saa kaasajal pidada näiteks ravivariantide ainsaks valikukriteeriumiks. Diabeedi loomus võib haiguse edenedes muutuda, seetõtu on täpsest klassifikatsioonist olulisem arvestada haiguse raskusastet ja pakkuda komplikatsioone tõhusalt ennetavat ravi.

  • I tüübi diabeeti esineb Soomes ülemaailmses mastaabis kõige enam. Haigus puhkeb sageli juba lapse- või noorukieas. I tüübi diabeeti ennetavat ravi ei tunta. I tüübi diabeedi puhul on kõhunäärme insuliini tootvad beetarakud hävinud või ei suuda enam insuliini toota. Seetõttu vajab I tüübi diabeet alati insuliinravi. Eestlastest diabeetikust põeb umbes 10 protsenti I tüübi diabeeti.
  • II tüübi diabeet algab enamasti täiskasvanueas. Haigestunud isik on enamasti ülekaalus (keskkeha rasvumusega) ja tema vererõhk või vere rasvanäitajad on kõrgenenud. Teised riskitegurid on näiteks pärilikkus, kõrge vanus, vähene kehaline aktiivsus või pikemat aega jätkunud koormav stress. Haiguse põhjuseks võib olla ka mingi haigus või teatud haiguste ravis kasutatud ravimid. II diabeedi puhul on insuliini tootmine, kudede reaktsioon insuliinile (nn. Insuliiniresistentsus) või mõlemad häiritud. Ravi oluline osa on eluviisi muutused, lisaks sellele määratakse ka ravi. Diabeetikutest põeb umbes 80-85 protsenti seda diabeedivormi.
  • Rasedusaegse diabeedi all mõeldakse last ootava ema erandlikku suhkru ainevahetust, mis tuvastatakse esmakordselt raseduse ajal. Rasedusaegset diabeeti põdeva patsiendi veresuhkrut jälgitakse regulaarselt ka pärast sünnitust, sest II tüübi diabeeti haigestumise risk on suurenenud. Rasedusaegsesse diabeeti haigestumise riski vähendavad ka kaalu jälgimine ja füüsiliselt aktiivne eluviis.
  • Muud diabeedivormid on LADA (latent autoimmune diabeet in adults), MODY (maturity-onset diabeet in the young), sekundaarne diabeet, mitokondriaalne diabeet ja neonataalne diabeet.

Kuidas diabeet diagnoositakse?

Diabeet diagnoositakse kas tühja kõhu veresuhkru, suhkrukoormus- või HbA1c-testiga.

Enne tühja kõhu veresuhkru ja suhkrukoormustesti peab olema 12 tundi söömata. Suhkrukoormustesti (GTT)  puhul tehakse esmalt vereanalüüs, nn. tühja kõhu veresuhkru näit, pärast seda juuakse suhkrut sisaldavat jooki ja veresuhkrut mõõdetakse uuesti 2 tunni möödudes. HbA1c (nn keskmise suhkru analüüs), mida mõõdetakse samuti vereanalüüsiga, ei eelda eelnevalt söömatust.

Alljärgnevas tabelis 1 on toodud vere suhkrunäitajate viitelised normid. Nõrgenenud glükoositaluvus ja suurenenud glükoosi emissioon on diabeedi eelastmed.

Tabel 1:

Normaal-väärtus Vähenenud glükoositaluvus Suurenenud glükoos tühja kõhu veresuhkru puhul Diabeet
Tühja kõhu veresuhkur (mmol/l) £ 6,0 6,1-6,9 ³ 7,0
Koormustesti 2 tunni väärtus (mmol/l) < 7,8 7,8-11,0 > 11,0
Juhuslik näitaja haigusnähtude puhul (janu, suurenenud uriinieritus, seletamatu kõhnumine) (mmol/l) >11,0
HbA1c (mmol/l, %) < 39
mmol/l
5,7 %
39 – 47 mmol/l
5,7 – 6,4 %

³ 48

mmol/l

6,5 %

Miks tuleb diabeeti ravida?

Diabeedi ravi eesmärgiks on ennetada diabeediga kaasnevaid haigusi ning tagada patsiendi haigusnähtude taandumine ja hea elukvaliteet.

II tüübi ravi aluseks on alati eluviisi muutus: tervislik ja mitmekesine toitumine ning füüsiline aktiivsus

Lisamaterjal: „2.tüüpi diabeet „

Diabeetiku menüüs pööratakse tähelepanu toidu süsivesikute, rasva ja energia sisaldusele. Diabeetikutele soovitatakse sarnast dieeti nagu tervetele inimestele: rohkesti köögivilju ja täisteratooteid, võimalikult vähe suhkrut ja valget jahu, vähesel määral kõva ja mõõdukalt pehmet rasva ning vähe soola ja minimaalselt alkoholi. Proteiiniallikatena on soovitatav süüa kala, kaunvilju ja väherasvaseid piimatooteid. Energia saamine tuleb viia tarbimisega kooskõlla, et tagada normaalkaal hoidmine või saavutamine. Regulaarsed toidukorrad hõlbustavad ravi eesmärkide saavutamist ja on abiks ka kaalukontrollis.

Lisamaterjal: „Diabeetiku toiduvalik“

Regulaarne liikumine parandab II tüübi diabeetikutel glükoositasakaalu.

I tüübi diabeetikutel on toitumisharjumuste, füüsilise aktiivsuse ja insuliini kokku sobitamine äärmiselt oluline, II tüübi diabeedi puhul on kõige olulisemal kohal kaalu jälgimine.

Lisamaterjal: „Insuliinravi“

Veresuhkru mõõtmine on ravi oluline osa

Kui inimesel on diagnoositud diabeet, saab ta perearstilt/perõelt või diabeediõelt veresuhkrumõõturi ja juhised selle kasutamiseks.  Vajalikke testribasid, insuliinipliiatsile vajalikke nõelu ning vajadusel ka muid diabeedi raviks vajalikke abivahendeid  saab diabeetik osta apteegist soodustusega , kui arst on teinud talle digitaalse retsepti abivahendile. Tarvikute hankimiseks on vajalik arsti väljastatud retsept.

Lisamaterjal: „Diabeetikute abivahendite soodustused alates 01.01.2017“

Enesejälgimisel kasutatakse enamasti paarilisi mõõtmisi: söögikorrapaari mõõtmine tähendab mõõtmist enne söögikorda ning 2 tundi pärast söömist ning öise paari mõõtmine vastavalt mõõtmist õhtul magama minnes ja hommikul ärgates. Sellega saab ülevaate veresuhkru muutustest erinevatel ajahetkedel.

Ravi eesmärgid määratletakse alati iga patsiendile individuaalselt. Patsiendile tuleb seada selged numbrilised eesmärgid: näiteks ise teostatud mõõtmisel tühja kõhuga veresuhkru mõõtmise tulemuseks hommikuti alla 7 mmol/l, 2 tundi pärast sööki 8–10 mmol/l ja vererõhk alla 140/80 mmHg. HbA1c-väärtuse üldine eesmärk on < 53 mmol/mol (< 7 %).

Diabeedi medikamentoosne ravi

Medikamentoosne ravi ( ravimid)  alustatakse kohe pärast diabeedi diagnoosimist.

II tüübi diabeedi puhul on esmane ravi, millega ravi alustatakse, metformiin. Ravi alustatakse väikeses doosiga ning doosi suurendatakse 1-2 nädalaste vahedega, et vältida ebameeldivate kõrvalmõjude (enamasti seedehäired) teket. Kui metformiiniravi on kestnud mitu aastat, tuleks kontrollida organismi B12 vitamiini sisaldust.

Teised II tüübi diabeedi ravis kasutavad tabletikujul doseeritavad ravimid on DPP-4-inhibiitorid (gliptiinid), sulfonüüluuread, gliniidid, SGLT-2-inhibiitorid (dapagliflotsiin) ja rasva ainevahetust korrigeerivad ravimid (glitasoonid, Soomes on turule toodud ainult pioglitasoon). Süstitavad ravimid on inkretiin-mimeedid ja insuliin. Insuliinravi saab teostada mitmel erineval viisil: baasinsuliini võetakse 1-2 korda päevas, gliniide enne sööki, tõhustatud injektsioonravis kasutatakse eelnevalt nimetatud ravimite kombinatsioone või kombineeritud insuliinravi. Inkretiniin-mimeedid on süstitavad ravimid, mille abil aitavad soolestikus erituvad veresuhkrut mõjutavad hormoonid ehk inkretiniinid insuliini erituse suurendamisega kontrollida söögijärgset veresuhkru tõusu.

I tüübi diabeeti ravis kasutatakse alati insuliini. Ravivormid on kombineeritud injektsioonravi (baasinsuliin ja gliniid) või insuliinpumba ravi.

Kõrgenenud vererõhk

Kui diabeetiku vererõhk on kõrgem kui 120/80 mmHg, tuleb pöörata tähelepanu eluviisidele: soola tarbimisele, toitude rasvasisaldusele, füüsilisele aktiivsusele, kaalukontrollile, mittesuitsetamisele, alkoholi tarbimisele. Medikamentoosset ravi alustatakse enamasti siis, kui vererõhk on tõusnud üle 140/80 mmHg. Kui patsiendil on mingi diabeediga kaasnev haigus (retinopaatia, nefropaatia või mikro- või makroalbuminuuria), on eesmärgiks – kui võimalik – saavutada veelgi madalam vererõhk.

Diabeetiku vererõhuravimite hulka peab alati kuuluma mõni ACE-inhibiitorid või ATR-blokaator (välja arvatud rasedate puhul), sest need ravimid vähendavad muuhulgas südameinfarkti haigestumise või südamehaigustega seotud surmajuhtumeid.

Rasvaainevahetuse häired

Jälgitakse ka diabeetiku vere rasva näitajaid (kolesterooli), sest oht haigestuda veresoonkonna haigustesse (pärgartereid, ajuartereid või alajäsemete veresooni ummistav veresoonehaigus) on kasvanud. LDL-kolesterooli ehk nn halva kolesterooli eesmärgipärane näit on alla 2,5 mmol/l eluviiside ja vajadusel statiiniravi abil. Veresoonehaigusi põdevatel inimestel on LDL-eesmärk veelgi karmim, alla 1,8 mmol/l või vähemalt 50 protsenti lähteväärtusest väiksem. Statiiniravi kasutatakse veresoonkonn haigusi põdevatel patsienditel alati ja ka siis, kui kolesterool ei ole kõrge.

Diabeet ja kaasnevad haigused

Südame- ja veresoonkonna haigused

Diabeetikute risk haigestuda südame- ja veresoonkonna haigustesse on kasvanud: ateroskleroosi haigestumise risk on 3-5 ja aju verevarustuse häiretesse haigestumise risk on 2-4 suurem kui elanikkonnal keskmiselt. Riski vähendab suitsetamisest loobumine ning heatasemelise rasvaainevahetuse häirete ja kõrgenenud vererõhu raviga.

Diabeetiline nefropaatia (neeruhaigus)

Diabeetiline nefropaatia võib põhjustada neerupuudulikkust ja dialüüsravi vajavat haiguse. Neerukahjustuse esmane märk on mikroalbuminuuria, mis kujuneb välja umbes 35-50 protsendil diabeetikutest. Mikroalbuminuurias eritub vereringest uriini pidevalt normaalsest enam teatud valku, albumiini. Diabeetiku neerude funktsioneerimist jälgitakse vereanalüüside ja uriinianalüüside abil.

Diabeetiline retinopaatia (silma võrkkesta haigus)

Silmapõhja võrkkesta nähtavaid muudatusi nimetatakse retinopaatiaks. Diabeetiku silmi tuleb uurida – välja arvatud alla 10-aastasene haigestunuid – juba diabeedi diagnoosimisel. Pärast seda jätkatakse uuringuid I tüübi diabeetikutel igal aastal  ning II tüübi diabeetikute puhul vastavalt vajadusele. Jälgimisvahemik lüheneb, kui diagnoositakse silma võrkkesta muudatused. Umbes 80-100 protsendil alla 30-aastasena I tüübi diabeeti haigestunutel esineb retinopaatiat, kui diabeeti on kestnud 20 aastat.

Neuropaatia (närvisüsteemis toimuvad muutused)

Diabeedi tagajärjel tekkivaid närvisüsteemi muutusi nimetatakse neuropaatiaks. Haigusnähtudeks võivad olla näiteks torkiv tunne, paresteesia, tundetus või valu näiteks jalalaba piirkonnas. Nähud võivad väljenduda ka kõhulahtisuse, aeglustunud mao tühjenemise (gastropareesi) või pearinglusena. Diabeetilist neuropaatiat esineb 30-50 protsendil diabeetikutest. Diabeetikute jalgade ravi on oluline, samuti tuleb hoolitseda hea suuhügieeni eest. Patsientidel, kellel esineb alajäsemete neuropaatia, on suurenenud oht jalahaavandi tekkeks. Kõikide diabeetikute jalgu peab kontrollima vähemalt kord aastas ning vajadusel tuleb patsient suunata ravipediküüri või jalaterapeudi vastuvõtule.

Diabeetikud peavad hoolitsema oma hammaste eest ja käima regulaarselt hambaarsti juures, sest soodumus suu piirkonna infektsioonide (näiteks igemepõletik, hammaste tugikudede põletik ehk parodontiit, kaaries või suu seeninfektsiooni) tekkeks on suurenenud. Need probleemid suurendavad omakorda diabeediravi tasakaalu.

Diabeet ja erigrupid

Rasedad

Diabeetiku rasedust tuleb eelnevalt planeeridaNii I tüübi kui ka II tüübi diabeetiku rasedusaegne jälgimine toimub eriarstiabi raames.

Eakad

Suhteliselt terve  kuni 75-aastase isiku puhul võib järgida samu diabeediravi eesmärke nagu nooremate puhul. Metformiin on osutunud turvaliseks ja tõhusaks ravimiks ka eakate ravis, kuid metformiini doseerimisel tuleb arvestada neerupuudulikkust. Eakamate patsientide ravis on põhirõhk tervetel eluviisidel ja heal elukvaliteedil. Tuleb jälgida neerude funktsiooni ning võimaluse korral vältida madalat veresuhkrut ehk hüpoglükeemiat põhjustavaid ravimeid.

Diabeetiku jälgimine

Kui diabeet on kontrolli all, on soovitatav käia  arsti/diabeediõe vastuvõtul kontrollis 3 kuu järel. Kui kokku lepitud ravieesmärki ei ole saavutatud või diabeeti tekitab muid väljakutseid, toimub jälgimine sagedamini.

Jälgimisvastuvõtul vaadatakse üle eneseravi, mõõdetakse veresuhkrut HbA1c-testiga (selleks sõrme otsast vere võtmisega tehtava testi eel ei pea olema söömata), arutatakse liikumisharjumusi ja eluviise, kaalutakse ja arutatakse vajadusel ravimi süstimiskohti.

Iga-aastaselt teostatakse diabeetiku põhjalikum tervisekontroll: võetakse vereproovid ja uriiniproov ning kontrollitakse jalgade ja hammaste seisukorda.  Samuti uuritakse silmapõhju ja täiskasvanud diabeetikule tehakse elektrokardiogramm (EKG ehk südamefilm) ning ENMG ( närvide) uuring.

Diabeediga seostuvad mõisted

Glükoos = veresuhkur

HbA1c = keskmise veresuhkru analüüs. Vereanalüüs, mille abil jälgitakse diabeetiku ravitasakaalu. Vereanalüüsi tegema ei pea tulema tühja kõhuga.

Hüperglükeemia = kõrge veresuhkur. Võib olla tingitud insuliinipuudusest, insuliini mõju nõrgenemisest või mõlemast. Haigusnähtudeks võivad olla janu, sagenenud urineerimisvajadus, väsimus eriti pärast sööki, unisus või nägemise ähmastumine.

Mitteketootiilne hüperosmolaarne kooma (NKHK) = tõsine kõrge veresuhkruga seotud ootamatu situatsioon II tüübi diabeetikutel. Tüüpiliselt on vere suhkrusisaldus väga kõrge (üle 20 mmol/l, isegi 100 mmol/l). Patsient tuleb viia haiglasse, sest raviks on tilkinfusioonravi intensiivravi osakonnas.

Hüpoglükeemia = liiga madal veresuhkur. Põhjuseks on insuliini või muu diabeediravimi liiga intensiivne mõju. Hüpoglükeemia jagatakse kergeks ja tõsiseks vormiks. Tõsise hüpoglükeemia puhul on vaja teise isiku kaasabi. Haigusnähtudeks on nt higistamine, vappekülm, agressiivsus ja teadvuse kadu, krambid. Tõsist hüpoglükeemiat nimetatakse ka insuliinišokiks.

Ketoatsidoos = ketokehade kõrgenenud tase veres. Haigusseisund mille käigus koguneb organismi rohkesti ketokehi (ketoos) ning need põhjustavad vere ja kudede happelisuse (atsidoos). Ketoatsidoosiga on seotud enamasti ka organismi kuivamine (dehüdratsioon). Ketoatsidoosi põhjused võivad olla insuliinipuudus, insuliinravi eiramine, infektsioon, muu ägedas faasis haigus või kortisoonravi. Patsient vajab haiglaravi.

Sildipilv

Viited