Minu piiga 1,3a Kõige pealt hakkas palju jooma, ikka jõi tassitäie ära ja küsis kohe uue, aga ise arvanud sellest veel miskit, sest alles oli võõrutus olnud rinnast ja arvasin, et nokaga tass on imemise vajadus.... Siis hakkas ka pissima, aga ikka ei arvanud, et miskit valesti oleks,sest, kui jood ju palju, siis vaja ka pissida... Siis veel mõne nädala pärast hakkas öösel voodi märjaks saama, ma pole elus ööse mähkemid vahetanud, aga siis pidin juba 2 korda küll vahetama, sest muiud oli voodi ja laps ise üleni märjad. Magama hakkas hirmus hästi, päeval tegi 4 tunniseid uinakuid, öösel kui mähet vahetasin, piiga üles ei ärganudki... Ja kõige viimaseks tekkis pepu peale seen, mis kuidgai paraneda ei tahtnud... haiglas olles saime õiget seenekreemi ja siis ka pepu paranes. Ühesõnaga tihe joomine, pissimine, väsimus... need olid siis minu piiga sümtomid. Kui sa oma laste pärast kardad, siis saad ju oma glükomeetriga neil mõõta suhkrut... Tean, et veel võib olla istus, kaalulangus atsetoni lõhn suus, piss selline kleepuv

joogijanu, palju pissimist, meeleolu muutus- närvilisus, väsimus , kõhnumine, suu limaskesta põletik.( Piss , oli sel hetkel 3,5)

Mina lisan siinloetletutele veel juurde, et kõhuvalu on samuti üks sümptom. Väiksemad lapsed seda ilmselt ei oska kurta, aga minu viieaastane kaebas väga tugevat kõhuvalu iga päev.. Samuti muutus muidu kehva isuga laps lausa õgardiks, ise samal ajal kõhnudes. Söögiisuga võib olla nii ja naa - see, kas langeb või tõuseb. Nahk oli kuiv, kaebas, et suu kuivab. Hingeõhk haises atsetooni järgi. Lisaks muidugi veel need teised sümptomid. Mäletan veel, et kui pissiproovi läksin viima, siis läbi klaaspurgi paistis piss küll selge (st. polnud hägune), samas nägi see välja nagu siirup - suhkur hõljus sees. Pissi lõhn oli imelik.

Kats, mul üldiselt hea isuga laps, aga just peale haiguseid ja haiguse ajal süüa üldse ei taha, siis olengi talle meelepäraseid asju andnud, mahl läheb alati peale, samuti keefir, kui haige oli, sai ka kohukesi sest need olid asjad, mis alla läksid... Lapsed ikka nii erinevad, mul laps 1,8 a ja kui v/s mõõdame, päeval või öösel ei tee ta teist nägugi... süstidega sama lugu, piiga istub ilusti sülles ja on paigal, nuttu ei kostu meie maja nende pärast...Samas on ka päevi, kus piiga pole nõus sööma... ju siis pole isu... see kah üks põhjustest, mis pumpa kangesti lapsele tahan, jääb see sundimine ära. Mu piiga närviline pole... pigem selline kangus ise, kui ikka midgai tahab siis tuleb see saada...aga see vist juba iseloom :) Nuh suhkrudega nõnd,a et kui piiga nats virilam ( loe, tahab palju sülles olla ), siis tavaliselt madala suhkruga tegu, kõrge suhkruga pole mingeid meeleolu muutusi. Ja kui varem sõi kõike, siis nüüd on ikka hakanud valima oma toitu... see ajab küll tigedaks :) Teed suure vaevaga miski heatoidu ja piiga vaatab vastu sellise näoga nagu oleks mingi jubedus, oleks tavaline laps, siis jätaks söömata kah ja kui kõht tühi küll, siis sööb, aga näe nii teha ei saa... siis tulebki kiiruga miskti uut valmistada, sest kell tiksub peale. Mul laps juba sellest ajast saadik ei nuta v/s mõõtmisel ja süste tehes, kui haiglas neid mina tegema hakkasin... Samas süstlal vahetan iga kord enne süstimist nõela ( päevas läheb siis 3 nõela), kasutame neid 5 mm ja samuti torkevahendil vahetan iga päev nõelda, ise arvan, et nõnda vähem valusam ja nõelad max teravusega

Meil olid poisil samad sümptomid: pidev janu, pidev nälg, palju pissimist, väsimus, ka nahk sügeles. Kõigepealt enne teisi sümptomeid oli sage kõhuvalu, millega käisime ka arsti juures, küll mitte kahjuks oma perearsti juures. Arst pole mingeid analüüse teinud, diagnoosis vaid parajasti levinud kõhuviirust. Laps oli pidevalt väsinud ja tahtis kogu aeg magada, läksime siis perearsti juurde. Perearst ei hakanud üldse midagi vaatamagi, mõõtis ainult veresuhkrut ja küsis on meil omal auto haiglasse minekuks või viib ta meid ise. Kõhuvalu üle kaebab ta muide siiani sageli. Tihti on siis veresuhkur veidi madalam, siis aitab valu vastu mõni söögiamps. Iga kord ei ole põhjus madalamas suhkrus, siis on võtnud ka No- spa´d. Raviarst ei ole osanud kõhuvalust midagi arvata, aga enne diabeeti seda probleemi ei olnud.

Jah, meie poisil on ka nii, et kui suhkur on ikka liiast, siis söögiisu pole ja enesetunne kehv. Kõhuvalu on, aga nagu ma enne mainisin, meil pigem seotud madalate näitudega.

Meie poiss haigestus kuueselt, kõhnus, jõi ja pissis palju. Lugedes siin teiepoolseid sümptomeid, meenub ka ta magamine. Öösel 3-4-5 korda küsis pissile, mis kurnas mu nii ära ja mina kohe ütlesin, et tegu suhkruhaigusega. Kõik lähedased vaidlesid vastu, kohe peale mõnda ööd läksime arstile ja diagnoos oligi käes. Hommikul söömata oli suhkur 8. Peale mõnda küpsist oli haiglasse jõudes vs 14. Mulle öeldi, et diagnoosisime küllalt vara haiguse. Mina ei märka mingit vahet ta isul seotuna vs näiduga. Vihkan, kuidas ta toitu kugistab- kogu aeg on ju kiire, sõbrad ootavad!

Kalli Teile! Ja olge tublid, loodan, et kodus läheb paremini, ikkagi turvalisem keskkond.

My, Tegellikult hirmus kuulda sellisest asjast, olge tugevad, eks oma lapse haigused ole ikka see kõige hullem, mis juhtuda võib... Aga elu läheb edasi, sina oled talle eeskujuks, teed ju sinagi süsti endale ja saate sellest koos üle. Tegelikult eks see teada saamise aeg olegi kõige hullem... varsti tuleb tugevus oma lapse eest võidelda ja varsti õpib ka tema võitlema, et oma terveise eest hoolt kanda. Palju jõudu teie perele.

Väga kurb uudis:(! Mõtlesin tükk aega, mida öelda, aga ei oskagi muud lohutuseks öelda kui seda, mida sina My vist isegi teistele oled lohutuseks öelnud: aeg on muutunud, väljavaated on palju paremad kui 15-20 aastat tagasi, enesekontrollivõimalus, ravimid ja rohu manustamise riistapuud on palju paremad ning küllap ükskord koidab ka see päev, kui see haigus on ravitav. Seda loodame ja sellesse usume ju vist kõik?! Ma ei väsi kordamast seda, et kui minu laps haigestus, siis kõige suuremat tuge sain just sinu kommentaaridest, My. Sa oled üks positiivsemaid näiteid sellest, et selle haigusega annab elada normaalset elu. Ole sama tubli edasi!

Aitäh Änn ja kõik teised, head sõnade ja toetuse eest! Seda läheb tõesti vaja. Mitte kellelegi ei ole selline asi lihtne, aga mina tunnen end kohe ekstra ebaõnnestununa. Eks mõistate ju, et iga meditsiinitöötaja, kes juhtub küsima, kas peres veel diabeeti on, teeb selle koha peal mõtteid täis pausi, kui vastuse saab... Noh, see pole nii tähtiski kui see, mida ise mõtlen. Aga samas olen endale selgeks teinud, et meelt heita pole mõtet, ega see ju midagi muuda. Kuid ikka tuleb meelde, et ma olen alati mõelnud, kuidas küll suhkruhaigete laste emad hakkama saavad, ja nüüd siis saan teada.... Oleme endiselt haiglas, päeval saame vabadel hetkedel koju käima. Suhkrud on normi piires, laps on hakanud rahulikult laskma vereproovi ja süsti teha ning vahepeal teeb ka ise auku sõrme (kui proovitegemise aeg on muidugi) või ütleb, et nüüd võiks vereproovi teha, millele ma ka vastu ei vaidle. Oleme ka palju arsti mänginud ja kõiki kaasasolevaid väikseid mänguloomi süstinud-torkinud, sellest tegelikult alustasimegi, kui see torkimine ikka väga kole oli ja ma mõtlesin, et kuidas küll seda lahendada. Üks küsimus ka: kui teie haiglas olite, siis kui tihti arst teid vaatamas käis? Meie oleme haiglas viibitud aja jooksul kohanud teda ainult kaks korda ja on VÕIMATU teda kätte saada. Täna käisin ja undasin kogu aeg ja mitmele kompetentsele isikule, et kas ikka tuleb ja millal tuleb ja - ootama ma seda arsti jäingi, ei tulnud teda mitte. See on arusaamatu, sest laps on põhimõtteliselt 6 päeva diabeedi diagnoosiga olnud ja tundub, et tema jaoks enam aega ei jätkugi või... Ei tea neid kombeid ka muidugi, aga mu oma arst näiteks on palju kättesaadavam ja lapse puhul ma eeldaks, et hoolitsust on rohkem ka arsti poolt. See, et ma ise diabeetik olen, ei aita palju teadmaks, kuidas 4-aastase organism funktsioneerib. Õnneks tean ma vähemalt, kuidas erinevad toiduained mõjuvad, ja meie poiss on nii liikuv, et süüa võib päris palju. Hüposid kardan, see on põhiline, milles suhtes ma ei tea, kuidas see TEISTEL välja näeb. Seni on üks olnud, see väljendus nutuga. See, et mina süsti teen või midagi, temale küll mingit muljet ei avalda või eeskuju ei näita ;). Aitäh veelkord, teie toetus on väga suureks abiks! Eks me oleme juba üsna vaprad ka, mis seal ikka muud teha. Tervitades My

Tere My! Kui olete Mustamäe haiglas ja ootate dr. Einbergi, siis teda on tõesti väga raske tabada. Ise lapsega haiglas olles eelmine sügis nägime teda 2-l korral ja siis oli ka üsna kiire tal, tormas kohe edasi. Kindlasti enne väljakirjutamist saad temaga pikemalt ja põhjlikumalt vestelda. Tore on kuulda, et vereproovide ja süstide osas on laps rahunenud. Meil võttis see ikka koduski veel tükk aega. Hüpodest niipalju, et näiteks minu poisil läheb enne hüpot kõht hirmus tühjaks, ja tahab just soolast toitu, siis muutub kahvatuks ja virilaks, nüüd muidugi ütleb ilusti, et tal süda paha või hakkab hüpo tulema. Usun, et saate koos lapsega selle uue olukorraga superhästi hakkama. Tänu oma kogemusele, ei satu sa ilmselt toidukoguste ja insuliiniühikutega segadusse ja saad lapsele paremini keskenduda. Soovin teile edu!

Edu teile, My! Mul tuttaval lapsdiabeetikul on küll kett diabeedimärgiga kaelas. Eks see vajadus individuaalne - kui laps on kogu aeg täiskasvanuga (saatjaga) koos, siis pole vist suurt mõtet aga koolilapse puhul (laps kes liigub palju üksi ringi) , oleks see vägagi vajalik.

Tere! Olen siin täita uus ja kirjutan esimest korda.Minu pojal avastati diabeet 2,5 nädalat tagasi-jõi palju ,pissis palju jne. nagu need põhilied tunnused ikka on.Poja ise saab paari nädala pärast 2 aastaseks.Kas keegi oskab öelda, kui kaua need veresuhkrud alguses kõikuda võivad.Jälgin lapse igat ampsu ja mõõdan iga söögi korra eel ja kui tekib mingi kahtlus ka siis saab mõõdetud.Kui nüüd oma tabelit vaatan siis enamus kordasid on ikka vs uhkelt üle 10,aru ma ei saa,kas tegu on minu saamatusega või nii ongi?Tänud ette kõigile vastajatele. Ahsoo,veel üks küsimus,nimelt ,kui kõrge või madala näiduga panete laped magama ööund. Tänud veelkord .

Minu lapsel avastati dib.4a.tagasi.Kuna ta veel siis mingi hinna eest ei olnud nõus oma lutipudelist loobuma,siis ta jõi palju ja ka pissis palju.Ma ei osanud sellest midagi halba arvata.Aga aastavahetusel hakkas köhima.Arst kuulas,ei midagi.Mõne päeva pärast hakkas hingeldama.Läksime siis kiirabisse.Meid pandi uuringuteks haiglasse.Mõne tunni pärast sõitsime juba Tartu,veres.oli30.Pidevalt kaebas ka kõhuvalu,aga arst ütles,et see mõnel lapsel lihtsalt on koos kasvamisega.Haigus on nüüd olnud 4a. ,aga veres.on ikka seinast-seina.Otsustasin nüüd proovida pumpa,kuna olen siit lugenud palju head selle kohta.Ma arvan samuti,kui veres.on ikka 10.piires,siis on väga tubli alguseks.Mina mõõdan oma preilil viimast korda k.21,kui on alla5,siis annan paar ühikut juurde.Kui aga on üle18,siis süstin2üh.Novor.ja läheb magama.Et ma siin kirjutasin,et pole veres.korda saanud,ei tähenda et sina ei saa.Kõik lapsed on erinevad ja haigus käitub iga lapse puhul erinevalt.Jõudu ja jaksu!

Aga kas alati kaaskodanikud kellel ei ole olnud diabeediga kokkupuudet oskavad vaadatagi kaelaketil oleva ripatsi teist poolt.Kas ei ole sellist rahvusvaheliselt kokkulepitud diabeetikute nn.ehet,millega teaks kohe kindlasti seostada "ehet" kandvat inimest ja diabeeti?Vabandan väga lollide küsimuste eest,kuna olen veel selles osas väga roheline. Samas ,kui on tütarlapsel mõni kaunis ehe,ega siis teagi kohe arvata et tegu on diabeetiku "ehtega". Päikest.

Mul endal on plaadiga käekett, plaadi pealmisel poolel Diabetes mellitus I, alumisel poolel nimi ja veregrupp. Üsna informatiivne vist. Põhikoolilapsena oli mul Rootsist saadetud medaljon, mis oligi sellisteks puhkudeks mõeldud. Peal oli kirjas SOS, sees aga igavene pikk peenike pabeririba, kuhu mahtus enam-vähem kogu haiguslugu ära...noh, mitte päris nii, küll aga kõik vajalik ning mitte lühendatult. Selline voldik siis. Ma ei tea, kas taolisi ka tänapäeval tehakse, samuti ei ostnud me seda ise.

Ühe diabeediõe jutu järgi olevat diabeeti haigestunute laste arv viimaste aastatega plahvatuslikult kasvanud. Eriti ohtralt pidi neid lisanduma Ida-Virumaa kandist. Mäletan, et kunagi kuskilt olen kuulnud või lugenud, et igal aastal haigestub eestis tervelt 1 klassitäis lapsi. Nüüd vist see number juba suurem.

Olen küll.

Rahulikult. Ta teeb põhimõtteliselt ise vereproovi, natuke ainult läheb abi vaja, kui verd välja ei tule või ribale õigesti ei jõua. Ise on huvitatud ise tegemisest. Süsti jaoks on rohkem rituaale, aga ka need saavad tehtud ja suhteliselt rahulikult. Suhkur tahab jälgimist, ma ei ole selle loogikat veel alati tabanud (süsteskeemiga seoses). Nüüd on ka trennis käidud (jäähoki, tema suur huvi, teist aastat), see läks kohapeal hästi, pärast ronis suhkur öö peale lakke ja oli tükk vaeva, et seda alla saada. Selle koha peal peab mõtlema, kuidas käituda. Lasteaias ei ole veel olnud, see on ees. On räägitu kasvatajatega ja nemad suhtusid väga normaalselt. Mind päris väga häirib see kahe süste skeem koos oma kindlate kellaaegadega. Tänapäeval siiski suhteliselt ahistav. Mitte et ma tahaks nüüd panna last lõunani magama ja südaööni üleval olema, ei. Aga see kellaaegadest suhteline kinnipidamine on teinekord raske. Arusaadav, et kui peab siis peab, mis seal ikka, kuid tegelikult on ju ka inimlikumaid meetodeid...ah, mis ma ikka virisen, küll me nendeni ka ükskord jõuame. Pealegi ei tea ju laste diabeediravist midagi