Tänapäeval ei loeta enam diabeeti vastunäidustusteks laste saamisel. Viimase 10 aasta jooksul on paljudest naistest saanud õnnelikud emad (ka varem, aga selle aja kohta ei ole statistikat). Eeltingimuseks on alati hea diabeedi kompensatsioon ja rasedus peaks olema kindlasti planeeritud. Veresuhkru tase peab olema tõsise kontrolli all, siis kulgeb ka rasedus normaalselt ja ei teki tüsistusi emal ja ka lapsel läheb kõik hästi. Eesti Diabeediliidul on ilmunud trükis "Diabeet ja rasedus" ning palju infot saab ka raamatust "DIABEET". Igal juhul soovitame oma plaanidest rääkida oma endokrinoloogile või diabeediõele. Põhja Eesti inimestel soovitame pöörduda dr. Jakovlevi poole, kes on AS Ida Tallinna Keskhaiglas (Ravi tn.) aidanud diabeetikutel lapsi muretseda. Parimate soovidega Ulvi Tammer

07.06.2004 08:52 See oli küll nüüd väga halvasti öeldud :S Lugesin seda sinu juttu ikka otsast peale ning ei suuda uskuda, et keegi suudaks üldse midagi taolist tõesti uskuda.Naeruväärne ju!

I tüüp pole igatahes KINDLASTI päristav, II tüüpi soodustab liigne kehakaal jne.

Olen teise tüübi diabeetik, olen 37.a. olen juba küme aastat diabeetik. Pole ühteki last aga nüüd on soov saada, aga väga kurvaks teeb aga ei tule midagi välia . kardan et minu haigus on selle juba ävitanud. tahaksin vääga teada kas on see vöimalik...

Ongi!

Uh on siiani kahel korral tehtud, tuleval komapäeval lähen jälle, siis see põhjalik uuring lapsest (äkki saab soogi teada ;)). Triple test tehti, see oli täitsa korras, seetõttu pole lootevete uuringut vaja. See kapsanärimise mõte on päris hea, sest tõepoolest tunnen, et vahet pole, mida närin, peaasi, et närida saaks. Siiani õunu-pirne olen närinud, aga nendega ka ju peab süsivesikuid arvestama. Aga Jakovleviga on mul kokku lepitud, et igal kolmapäeval (või kui suhkur ok, siis üle kolmapäeva) kella 12-13 helistan. Vahel on jah tükk aega telefon kinni, aga seni olen ikka kätte saanud. Tegelikult mulle anti ka ta mobiilinumber, et kui miski häda peaks olema. Aga jah, mis ma siin ikka,mõõdan suhkruid, söön tablette ja kasvatan kõhtu. Õnneks on mul kodus ka 4-aastane piiga, kes ei lase mul väga laisaks muutuda. Tänagi jalutasime kaks tundi õues. Ja kuna tööks on lasteaias õpetamine, siis ka seal ei saa eriti laiselda. Päikest!

Tere! Päike kirjutas sellel teemal juba kaks korda (08.04.2006) ja kui lugeda antud teemale kommentaare, siis saavad kõik aru, et me jutustame oma erinevaid lugusid. Olen 26-ndat aastat diabeetik ja mul on 3 last. Pole kasutanud mingeid pille laste saamiseks ega ärahoidmiseks.Kõik nad on terved ja ma ise saan diabeediga normaalselt hakkama. Pole neeru ega silmade tüsistusi, käin tööl. Ise arvan, et olen suutnud kõik need aastad stabiilselt vs hoida.Ja keskmine vs 9. Koolkonnad on tõesti erinevad vs näitude osas (mul on hea enesetunne 7-10) ja ideaalset vs püüdsin raseduse ajal saavutada süstides Lantust ja Humalogi ning süüa korralikult kindlatel kellaaegadel. Kontrollida testribaga vs iga võimaliku naljaka tunde puhul, sest usaldus tundmiste suhtes oli muutunud. Võib-olla lähen liiga naisteteemaliseks, aga elus on olnud kõike - loomulikult suurimat rõõmu laste sündides, kuid ka hingevalu ja palju pisaraid neid kaotades. Peale poja sündi oli mitmeid raseduse katkemisi ja 13 a teise lapse vahet. Siis lihtsalt jäin rasedaks 37 a.Sündis mu esimene tütar. Ja 2005 oktoobris sündis pesamunana teine tütar. Minu endokrinoloog -günekoloog ei osanud mulle kevadel 2005 rasedusest teada saades midagi soovitada: vaatas aknast välja kaugusesse ja ütles, et see ongi ime! Naise organism on valmis uut elu looma (vanust 43!) ilma mingi väljaspoolse abita ja 25 a diabeet pole takistus. Kui paljud paarid käivad ta juures ravil ning proovivad saada last, aga tulutult. Tema oli mulle oma jah sõna andnud ja seda enam sain kinnitust, et saan hakkama! Loodan, et ma ei muutu targutajaks, aga arvan, et eelkõige pead Sa, murelik, olema tugev ning kindel endas! Üks pool on tervise näitajate kontroll, kuid teine pool on just see, mida ise saad mõjutada ja teha: no muidugi meie haiguse põhiline probleem-saama vs heale 5-7 tasemele ning ostma meeletult testribasid, oskama süüa ning olema valmis mõõtma vs ka öösel ja timmima insuliinikogust; olema rahulik ja positiivne; olema kolleeg oma arstiga. Kui vaja, siis olema valmis viibima haiglas, nutma patja ja aru saama, et kõik siin elus pole enda teha.Ikka üks päev korraga ja kilo kilo kaupa juurde tulemas. Et kõik pole elus päikseline, siis pead olema valmis ebaõnne korral üritama uuesti! Mulle meeldib ka see ütlemine, et oma saatuse vastu ei saa! Kuidas julgen nõnda kirjutada? Sest oman nii positiivseid kui negatiivseid kogemusi laste teemal. Kui ma poleks olnud tahtejõuline ja optimist, siis poleks õppinud huvitavat elukutset,abiellunud, ega olnud ka laste ema. Süüdlasena pole ennast kunagi diabeedi pärast tundnud! Olen selle haigusega sõber (mis muud üle jääb) ning püüan olukorda ikka enda kasuks kallutada. Lõpetuseks: elame nii nagu meid elama on oma haigusega pandud. Tore ju, et tee lõppu me ei näe ning tähtis on ju tegelikult tee kulg; loota tuleb, et koos pere ja lastega, aga kui mitte, siis olgem õnnelikud, et elame! Julgust ja tarkust! Päike

Minu tütar sündis 5 a tagasi plaanilise keisrilõike teel ja tagantjärele on mul sellest kõigest vaid head mälestused. Olen I tüübi diabeetik nüüdseks 16 a ja tüsistusigi on mitmeid, kuid ilma oma lapseta ei kujutaks elu ettegi. See oli parim, mis minuga juhtuda võis ja hea meelega saaks veel teisegi põnni. Aga seda näitab vaid aeg, kuidas läheb. Kõigile tulevastele emaks saada soovijatele soovin vaid tugevat tahet ja julget pealehakkamist, sest lapse kasvatamine on raskem töö kui lapse saamine!