Kassiabist siis sain veel sellise kirja kiisu kohta: Insuliin on sama mis inimesel, saab seda loomakliinikust. (Ausalt öelda sai mu ema seda viimati nüüd inimeste haiglast ühe tuttava käest) Praegu saab 2 insuliinisüsti päevas, hommikul ja õhtul, korraga 10 ühikut. Seda kogust korrigeeritakse aegajalt. (Vahepeal sai nt ka 12 ühikut ja ainult hommikul). Mai keskel läheb uuesti kliinikusse. Arstid peavad tema diabeeti väga ebatüüpiliseks. Veresuhkur on kõrge aga samas muud näitajad mitte ainult korras vaid ülihead. Ravitakse teda Õismäe kliinikus, kus ongi ühed parimad kasside asjatundjad, ja nende praktikas on olnud üks sarnases seisus kass veelgi kõrgema veresuhkruga, tema sai täiesti terveks. Nüüd pidi olema ainult eritoidul igaks juhuks aga teda ei ole vaja süstida. Loodame samasugusele imele. Arstid ütlevad et teaduslikult seda seletada ei osata, kuid millegipärast pidi olema kass loomariigis ainuke kes on võimeline diabeedist paranema. Oma eriti toreda iseloomu tõttu sai Samuel kohe ka arstide lemmikuks. Nad ei jõua ära imestada kui mõistev kass ta on. Kliinikus käitub nagu proff patsient - ronib transakastist ise tähtsa näoga ülevaatuslauale, et tegelege siis nüüd minuga. Kõik protseduurid käivad nagu muuseas. Tema süstimine oli algul imelihtne, nüüd saab ka täiesti normaalselt hakkama. Juba mõnda aega on Samuel hakanud aru saama, et 2 korda päevas tullakse kohale tema süstimise pärast. Tahab siis neid hetki pikendada, süles saab alati lihtsalt süsti tehtud (muidu räägitakse kasside süstimisest ikka legende, 3 inimest hoiab kinni jne). Kodus või hoiukodus käib süstimine ilmselt nurruga. Tema seisundi ja toidu sobivuse heaks indikaatoriks on see kui palju ta vett joob. Kui on midagi ebasobivat söönud, joob kohe palju rohkem vett. Tema põhitoiduks on Hills W/D krõbinad ja vesi Võib süüa veel W/D konservi, aga ei pea seda saama. Kuivtoidu juurde võib anda kõike mis on väiksese rasvasisaldusega ja ei sisalda süsivesikuid, kala ka millegipärast ei tohi (kuigi kalapreparaate - vtamiinipastat, lõheõli kapsleid jne võib). Siiani on saanud nt keefiri, rasvata kodujuustu, igasugust lahjat kohupiima ja igasugust keedetud liha ja hakkliha puljongiga. See lihakeeduleem maitseb talle eriti aga söö kõike eelnimetatud dieettoitu isukalt. Iseloom on tal tõesti super, ta on üllatanud isegi neid kes tegelikult kassidega ju palju kokku puutunud. Samuel oskab kuidagi eriliselt oma tänulikkust ja kiindumust välja näidata. Ei ole enam üldse alandlik ja loid nagu siis kui tal veel tervis halb ja suhkruhaigus diagnoosimata oli. Ilmselt oli väga löödud ka oma kodu kaotusest. Ta on kindlasti olnud kodukass ja ei tea mis asjaoludel ta kodu kaotas. Nüüd on temaga nii palju julgustavaid vestlusi maha peetud, paitatud ja masseeritud, et tuju on jälle heaks läinud. Pealetükkiva käitumisega ta siiski ei ole, pigem selline vaga vesi sügav põhi. Päris kelmikaks on läinud. Kui sügamist tahab lööb patsti käpaga inimese käe pihta ja nühib siis kiirelt oma kukalt ka käe vastu. Tuleb ju inimesele ikka puust ette ja punaseks teha, et käsi ja tema kukal ju lausa käivad kokku:) Üsna tihti pistab oma käpa lihtsalt inimese pihku, natuke "käehoidmist" kulub ju ikka aegajalt ära:). Praegu ongi väga kahju sellest, et ta oma eritoidu pärast puuris peab olema. Ega ta ise ei kurda ja isegi ei ürita puurist plehku panna nagu enamus kassid tavaliselt. Kodustes tingimustes oskaks ta vägagi hinnata diivanil pikutamist, aknalaual istumist ja muid mõnusaid kodukassi tegevusi. Õuetrügija ta ei ole, oskab tubasest elust täit mõnu tunda. Ta tahab pigem rahulikult toas jalutada ja ringi vaadata, kraapimisega, ronimisega ja asjade ümberajamisega eriti tegeleda ei viitsi. Inimese jutu peale üksisilmi otsa vaadata ja nurru lüüa meeldib ka väga. Massaaži on nõus iga kell saama. Üldse on tänulik igasuguse tegelemise eest - mõnuleb ka vannis käies, kammimise ja föönitamise ajal. Kahjuks ei saa teda terve ja teise menüüga kassiga koos pidada, ei ole siis võimalik tema söömist jälgida. Äärmisel juhul on see võimalik siis kui võimalik kasse ka eraldada. Muidu teiste kassidega saab läbi väga hästi. Samuel võiks olla heaks sõbraks näiteks diabeetikust lapsele. Võibolla oleks lapsel lohutav näha, et ka kiisu saab süsti, peab leppima teatud piirangutega aga oskab ikka muudest asjadest elus täit rõõmu tunda ja mõnusat kassielu nautida. Vaatasin seda kassi näidiseelarvet ja Samuel vajab siis tegelikult ikka põhiliselt toitu ja liiva. Ta kraapimispuudest ja õnneks ka mitte mööblikraapimisest huvitatud pole. Tema kuivtoit on olenevalt kliinikust u 240 krooni 2 kg kott või u 400 krooni 5 kg kott. Läks nüüd väga pikale tema kirjeldamine. Ta on tõesti nii üllatavalt tore kass ja oleks ilmselt ammugi juba minu või ükskõik kelle teise kassiabilise juures kui meil juba kasse ei oleks. Ma olen ikka lõputult tema enda juurde võtmise peale mõelnud aga kahjuks pole peale ümberehitamist enam eraldi tube ega ka uksekohta kuhu uuesti uks ette panna. Tegelikult oleks tema jaoks hoiukodu ka väga hea võimalus hetkel, kodune keskkond mõjuks tervisele kindlasti hästi. Tervitades, Lis Ise lugesin ka ükspäev rohkemat kasside diabeedi kohta ja sain teada, et v/s proovi võetakse neil kõrvalestast või käpapadjandist.

Oi kullakene, süüdlaslik tunne küll ei pea tekkima :) Mul on praegu üldse tohutu kergendus, et keegi vähemalt vastas kassi teemale, elab kaasa ja tunneb sama mida mina :) Ise tegelikult mõtlesin ka algul, et ehk see teema mõjub nagu emotsioonidele rõhudes kassi pähe määrimine, aga tegelikult on see just väga ratsionaalne, kui diabeetikust kass elab diabeetiku juures. Kui kedagi huvitab, miks ma teda endale ei võta, siis mul on juba 2 kassi ja koer ja kuskile maale peab piiri ka tõmbama. Lis on siis tegelikult too Kassiabi inimene, kellega mina (Piret; 26; 7 aastat diabeeti põdenud) Samueli asjus suhtlen ja kopeerisin siia tema kirja. Veel: kassi saab võtta ka hoiukodusse, mis on ajutine kodu, kus kass elab niikaua, kuni leitakse päris kodu. Inimese juures hoiukodus on kassil palju mõnusam ja stressivabam ja nt tänavakasside puhul on see vaheetapiks tänava ja päris kodu vahel; seal ta õpib inimest usaldama ja koduelu mugavusi hindama. Hoiukoduga tehakse kirjalik leping (ka tähtajaline) ja seda ei juhtu, et kass hoiukodusse 'unustatakse'. Kass kosub normaalses keskkonnas ja samal ajal otsib Kassiabi talle aktiivselt kodu. Toidu ja kassiliiva hankimise suhtes lepitakse eelnevalt kokku, oleneb kuidas kellegi võimalused on. Haigete ja erikohtlemist nõudvate kasside (ravi)kulud kaetakse MTÜ eelarvest. Kassid on kas juba eelnevalt vaktsineeritud/steriliseeritud või on need protseduurid kohe tegemisel. Samuelil on need asjad korras. Hoiukodusse võtmise juures on põhiline oht see, et kass poeb südamesse, keerab su kogu täiega ümber oma pisikese karvase kassivarba ja hoiukodust saabki päriskodu.

Mina ei hakkaks üldse vabandama, vaid selgitaks asja teisest aspektist. Paaril tuttaval on koer suhkruhaige ja tead, asi on ka selles, et looma diabeet nõuab vist samapalju raha kui inimese oma, sest insuliin loomale küll soodustusega ei ole? Meil siin on ju üldiselt see teema, et ribadele ja paljudel ka nõeltele läheb päris oluline summa, seetõttu täisväärtuslikult veel looma haigusega seotu eest ka maksta käiks vist tihti üle jõu. Lihtsalt, oleks hea, kui see kiisu leiaks ühe üsna terve inimese, kes tunneks vajadust just selle looma elu eest hoolitseda. Ma väga loodan, et leiate sellise peremehe! Meil on endal kass, väga armas pereliige ja laste lemmik. Seetõttu saan väga hästi aru, mis loomaga tegemist ja kui armsad nad on, olgu siis kasvõi väikese tervisehäirega (ehkki diabeet tegelikult ei ole mingi väike tervisehäire muidugi).

Samuelist on uusi ilusaid pilte tehtud: http://www.kassiabi.ee/index.php?1021122710540420

Kuna ta on nii leplik ja rahumeelne härra, siis ilmselt kannatab ta kõik ära, mis temaga ette võetakse. Eks ta on hoiukodu ja kliiniku vahel reisimisega juba harjunud ka. Aga ma siis igaksjuhuks küsin üle, kuidas ta käitub autosõidu ajal.

Andke teada, kui Samuel kellegi juures kodu leiab. Ikkagi tõstab tuju teistelgi ja paneksin koduandjale "medali rinda" mõttes.

Mul ka kodus diabeetikust kass, kellest tema eelmine omanik loobus haiguse tõttu. Jändasime tükk aega kõrge veresuhkruga (üle 30 oli pidevalt) kuid nüüd enam-vähem normis. Hetkel ei kurda küll millegi üle, saame hakkama. Veel ei ole pidanud talle ka ise insuliini ostma, arst määras sama mida elukaaslane enne kasutas. Mul siis mees ja kass diabeetikud.

Kas Samuel on koju jõudnud?

Kas ikka veel ei ole Sam kodu leidnud? Ma avastasin selle teema ja rääkisin abikaasale ka. Tema ei tahaks üldse kassi, tahab koera :D Aga kui Sam ikka veel ilma koduta, siis ma võiks proovida abikaasale auku pähe rääkida :D Kasvõi siis "ajutise" koduna... Kui sobib muidugi...

Kiisu kahjuks ikka veel ootab Kassiabis oma päriskodu. Nii jama, et üks mu enda kass on nii jõle jobu, et ei talu ühtegi uut kassi meie elamises, muidu nagu poleks probleem kolmas kass juurde võtta :P

Jagan teiega uudiseid Kassiabi kassist Samuelist, kellel diagnoositi diabeet. Nagu Lisi kirjas mainiti, on kass teadaolevalt ainuke loom (kui ka inimest loomaks nimetada), kes diabeedist terveks saab. Nii juhtus ka Samueliga. Ühel heal päeval hakkas Samuel insuliinisüstide tagajärjel liiga madalate veresuhkrutega ära vajuma ja kliinikus uuringute tagajärjel tunnistati ta terveks. Nii et süstimist Sam enam ei vaja. Küll jääb ta elu lõpuni eridieedile, mis tähendab spetsiaalseid krõbinaid ning ka muid valitud suupisteid. Ja kõige parem uudis - mai algusest peale on Samil nüüd ka päris oma kodu :) see tähendab meie Samikese jaoks muidugi seda, et ta peab nüüd hoolega soome keelt õppima, aga asi see siis ära pole ühele tänavaelus karastunud kõutsile. Meil on hea meel, et elasite Samile kaasa ja omalt poolt soovime kõigile kaunist kevadet ning lootusekiirt ka kõige vihmasemasse ilma. Olge tublid! Kassiabi Sami nimel, Terje

Väga kurb kuulda :(