kirjutan, et kuidagi enese jaoks veelkord reaalsust tunnistada. nii raske on seda tõde omaks võtta ja uue eluga pihta hakata. aga peab. meie väike tytar on suhkruhaige. ta on 1 aasta 10 kuud vana. saime just haiglast välja. arstide valvsa abini jõudsime pärast kolme päeva kestnud ülirasket seisundit, millest me oma teadmatuses kuidagi ei osanud suhkruhaigust välja lugeda. ravimajast oskasime veel rotaviiruse külge korjata, mis veelgi enam vaevas väikse tervist. nüüd oleme vähemalt kodus. hakkame aga süsi arvutama ja pisikest sõrmekest suskima. olen teie foorumit lugenud ja loodan väda, et kui millegagi hätta jääme saame siit selgitust paluda. sel aastal tuli kevad teisiti.... nööp

minu tütar oli ka mingi 2-aastane, kui avastati...nüüd 13...süstib ja mõõdab ise (kui muidugi meeles on ja tuju on)...

Kevadel ongi kombeks kuidagi asjad vussi keerata teinekord... Ma ise jäin ka kunagi haigeks just ühel kevadel, üheksaselt. Aga omalt poolt saan vaid palju jõudu ja kindlameelsust soovida. Minu oma väiksem on aastane ja ma ei kujuta ette, kuidas küll sellistel pisikestel selle kõigega hakkama saadakse...aga siin on palju kogenud emasid, kes seda tunduvalt paremini teavad, nii et kindlasti saad siit abi, kui vaja. Pean tunnistama, lausa klomp tuli kurku sinu kirja lugedes. Oma diabeeti suhtun külma rahuga, sest olen temaga nii kaua koos elanud ja täiskasvanu ka juba ammu. Kuid pisipõnnidega on hoopis teine lugu. Olge tublid My

heh, ei ei, nõnda pole, et lihtsalt luusin igavusest mööda diabeetilisi virtuaalsusi. ma ilmselt kirjutasin ennist pisut segaselt. tulin siia esimest korda sama päeva õhtul kui teada sain, et väike on haige. see oli kaks nädalat tagasi. lihtsalt nüüd kui haiglast koju saime kippus see "kas me ikka saame hakkama tunne" liialt ligi tikkuma ja tundus, et toeks on ka see kui tulla siia tere tegema.

minu tütar 9 aastane haigestus ka diabeeti. juba haiglas olles hakkas ise süstima ja vs. mõõtma. suhkrud kõikusid ikka 2-35 vahel ikka üle poole aasta.süsivesikute arvestamine ei mahtunud mulle mitu, mitu kuud pähe, et kuidas ikka asi käib. asi lahenes, kui ostsin koju köögikaalu. nüüd haigestumisest möödas varsti aasta ja kaalu enam ei ole vajagi kasutada. kõik käib silma järgi. veresuhkur ei tee ka suuri kõikumisi. ikka 4-10 vahel. laps tunneb kohe kui vs. madal, siis peavalu.kui liiga kõrge samuti peavalu. aga õnneks ta mul nii tubli. kohe mõõdab vs. ja teab kuidas tegutseda. jah, pole sugugi kerge sellise mõttega elada, et laps eluaeg raske puudega. mida lasteaiast saab, mida koolist?kuidas hakkama saab?mis edasine elu toob?ja miljon küsimust.aga ole tugev! aitame sind kõige nõu ja jõuga!!

sillyy - miks su laps peaks eluaeg raske puudega olema?:) Puue võetakse mu teada maha niipea, kui täiskasvanuks saab ja pole endale mõnd kõvemat tüsistust külge korjanud. Täiseas antakse puue ikka neile, kes ise oma igapäevaeluga toime ei tule.

Seal on vist mingid sellised asjad jah, et kui noor inimene saab juba iseendaga hakkama, siis võetakse puue maha. Kui hakkad neid pabereid täitma, siis näed, seal on kohe terve suur küsimustik selle kohta, kas laps vajab kõrvalist abi, kui jah, siis milles - ja seal on kõik ülesloetletud alates riietumisest kuni söötmiseni. Ja selle küsimustiku põhjal ja arstipoolse otsuse alusel siis komisjon määrab, kas on vaja puue vormistada. Kui jah, siis kui raske jne.

ahjaa, masin millele ribasid otsime kannab nime accu-chek. neid on ju erinevaid nagu ma aru olen saanud. selles mõttes, et äkki on apteegiti erinev- ühes on yhed, teises teised müügil.

Accu-checki aparaate on 2 erinevat: vanem tüüp Accu-check Active (ribakarbid rohelised) ja uuem Accu-check Go (ribakarbid oranþid). Nii väiksele lapsele on kindlasti sobivam viimane aparaat, kuna sellel ribas olev lõhe imeb ise veretilga ribasse ja see tilk võib olla suhteliselt väike (seega ka augustamise sügavus võib olla väiksem). Meil vahetas Surgitechis klienditeenindaja Active aparaadi Go vastu ilma vahetasu võtmata.

seda on tõesti hea teada.meil on accu-check go.sain ka ribasid, aga kuna me polnud jõudnud veel haigekassas tarvikute vihiku järel käia pidin seekord maksma kogu hinna. järgmine kord siis juba rõõmsam arve. kui sageli te glükomeetri nõela vahetate?

süstima hakkas vist kuskil 10-aastaselt, aga veresuhkrut mõõtma hakkas varem...veresuhkrud on tal kogu aeg kõikunud...ta on väga kange iseloomuga ja ega ta eriti kuula, mis talle räägitakse....

Minu kogemused näitavad, et glucocardi x-meter glükomeeter vajab testmiseks tõeliselt imeväikese veretilga. Siis panin veel tähele et accu-cheki erinevate aastakäikude augustajad (mis näevad küll ühtemoodi välja), teevad sama torkesügavuse valides erineva sügavusega auke. Ja olen alati kõik soovitu saanud Magdaleena apteegist. Jõudu ja meelekindlust väikese vanematele.

meie poja oli ka 1a 10k kui diagnoositi I düübi diabeet.aasta sai sellest täis selle aasta jaanuaris.mul isiklikult kulus 4-5 päeva kuniks mul siis lõpuks kohale jõudis mis toimub.pä'ris pikalt tundsin end ka süüdi selles mis juhtunud.aga sellest kõigest saab üle ja elu läheb kergemaks-sellest saab justkui elustiil.meie laps on sellega igati harjunud(selle aasta märts sai ta 3).ei tunne ta hirmu ühegi asja ees mida seoses diabeediga tegema peame(kusjuures ei karda ta ka enam vaktsineerimis süste mida perearst teeb-enne kartis).meie oleme nüüdseks muidu juba pool aastat pumba kasutajad ja ka pumba paigaldamine ei valmista mingeid muresi(justa kanüüli paigaldamine lapse külge). muide nende glükokatega on nii et Accu-check Go´l on ka juba uuem varjane mis oli juba olemas enne talve(meie saime selle vahetatud nende igakuisel üritusel tallinnas).tegemist siis Accu-check Go New(ma ei tea kuidas see täpselt kirjutatakse aga eestikeeles siis sama sõna "uus").selle aparaadil veelgi lisafunktsioone(võimalik panna peale meeldetuletusi mõõtmiste kohta et laps näiteks koolis ei unustaks mõõta.hoiatusi.samuti sobib see inimestele kes ei näe või on vaeg nägijad-annab piiksudega märku palju suhkur on)sobivad talle samad ribad mis Accu-check Go´le.ilmselt saab oma eelmist selle uue vastu vahetada ka nende kontoris aga kindlalt tean et oma üritustel pakuvad nad küll alati võimalust vahetada.

oi, see on küll tore, et glükomeeter sõbrana piiksuma hakkab, et: uu, kus sa oled, tahaks juba su verd testida :) kui väiksed tuulepead end süstivad on see ju ideaalne, et kohustus end ise meeldetuletab. mis puutub köögikaalu, siis sellest oleks ilmselt tõesti abi. peab ikka saba selga võtma, ühel hetkel selle aja leidma ja kaalupoodi minema. meil oli vahepeal esimene hüpo. veri 2,4. ehmatas ikka väga ära. õnneks märkasin vist veel viimasel õigel hetkel. külm higi, lumekarva nägu ja pisikesed värisevad käed olid kohal, aga pilk püsis sirge ja nutmiseks sala-varu jaksu oli ka veel. kiire siripiri aitas meid seekord ja tõi minutitega naeru näole, sest nii imeliselt magusat ampsu pole ju nädalaid enam olnud. ei saandki aru, mis see täpselt selleni viis, ilmselt mitu väikest viga kokku. hommikusest pudrikust jäi ju siis amps puudu ja ka oote andmine jäi pisut hiljaks, sest teise väikse röövliga oli probleemide lahendamine pooleli. igatahes on mul kindlam tunne selles mõttes, et see staadium on ikka väga kergesti äratuntav. kartsin kõige rohkem just, et kuna ta on nii väike, ei räägi veel, äkki ma ei saa aru ennem, kui on juba liiga hilja. aga see oli nii selgelt hetkega märgatav muutus, et võimatu oli mitte aru saada. a kuidas sellega on, kas hüpod väljenduvad ühel inimesel alati sarnaselt ja ühte rada pidi või on see sõltuv antud olukorra teguritest. ma mõtlen, et kas võib vahest ka nii olla, et näiteks külma higi, värinaid, krampe ei tulegi, et inimene lihtsalt langeb koomasse, ilma väliste tundemärkideta.

Ma soovitan last kasvatada teadmisega, et see on tema elus kõige tähtsam siis ei lase vähemalt suhkruid käest ära.

teemaalgataja---kuidas teil läinud???

olen eelpool kirjutaja sillyy, aga nüüd laura-liis. kuna õnnestus kaotada sisselogimiseks vajalik inf. appikene kui suured jamad teil ikka veel??teie kiri läks kohe alguses nii hinge, et appikene kui väikene ja juba selline jama kaelas.kuidas siis sööte, kui lapsel söögiisu pole?? minu laps juba 10 aastne ja võrreldes eelmiste aastatega, kui diabeeti polnud, ikka hulga vastuvõtlikum haigustele.ilmad ka suht jahedad, ainult üks nohu ja köha teise otsa.immuunsussüsteem on ikka palju nõrgem. suhkrud kõiguvad meil ka ikka 35-3.muideks kui ilmad soojemad on vs. ka kõrge.söögi kellaaegadest pean ikka kinni,kuigi nädalavahetuse hommikul lasen küll lapsel magada.nii kahju teda kell 7 äratada. seda enam, et õhtul ju kaua üleval. minu meil on qete@hot.ee võid pikemalt kirjutada, kui muidugi aega on. olen nõus sind toetama.

nööbile: kui haigus kallal, siis see tõstab ka veresuhkruid nagunii (haigus ise + see, et liigub vähem)

lihtsalt mariale- agakas tohtrid soovitavd, siis pikatoimelise insuliini koguseid suurendada või süstid lihtsalt kiiret sagedamini?

Nööp Kuidas teil läheb, olete asja kontrolli alla saanud ? Kertul läheb juba päris kenasti, täna oli siis esimene päev, kus kiiretoimelist üldse juurde ei teinudki, terve päeva oli alla 10 suhkur- kõik päevad võiksid sellised olla :)

Ma loodan, et saate selle pumba ja siis asi paremini kontrollitav, meil kah 5 juunil eest arsti külastus, eks siis näis, mis ta meist arvab... Aga küll Ronjaga kõik korda saab

hea kuulda, et olete ikka optimistlikud. mulle tundub, et ronja talub just kõrgeid näitusid kehvemini. siis loobitab ta asju, karjub kõrge hääega nutta ja püherdab maas. ju tal on ikka väga halb, kui suhkur kõrge. täiesti mõistetav, kahju on tast. tunne, et ise põhjustad lapsel sellist olukorda oma saamatusega on aga talumatu. tema ju ei saa midagi enese heaks teha. ja kui ikka uhkruid korda ei saa, süüdistad iokka ennast. isegi kui mõistusega saad aru, et kõik ei ole kontrollitav.

Olen Akega täiesti nõus. Esiteks, et diabeet on iseõppijate haigus ning arst pigem tugiisik. Tegelikult ei peaks nii rangelt arsti ettekirjutusest kinni pidama, seda just selles osas, mis puudutab toidu- ja süsteühikuid. Ma olin ka algul rumal ja süstisin ja söötsin last täpselt arsti ettekirjutuste järgi. See tähendas seda, et vs. polnud peaaegu mitte kunagi korras. Pikatoimelist insuliini ise ei maksa muuta, aga lühitoimelisega võiks küll oma parema äranägemise järgi "mängida". Kui sul lapsel on ikka vs. 25, siis 1 ühikut kiiretoimelist juurde süstida jääb ikka kindlasti väga väheseks. Üks, mida arstid ja dieediõde on koguaeg rõhutanud on see, et last näljas ei tohi hoida, umbes nii, et laps tahab süüa, aga süüa ei saa anda, sest suhkur on kõrge. Ikkagi peaks laps saama ise oma isu korralikult täis süüa ja siis vastavalt söödud LÜ arvule ja enne sööma asumist mõõdetud vs. suhkrunäidule tuleks lihtsalt kiiretoimelist juurde teha. Kui arst on öelnud, et lõunal peaks 1 ühikut kiiretoimelist juurde tegema, siis on see tegelikult täiesti ebamäärane soovitus, sest kiiretoimeliste ühikute hulk peaks ikka sõltuma täiesti sellest, kui kõrge on parasjagu suhkur ning mida ja kui palju kavatsetakse süüa. Kui suhkur on ikka väga kõrge - 16 ja rohkemgi veel, siis 1 ühikut kiiretoimelist süstida on vist ikka liiga vähe (kuskil oli selline näide, ei tea, kas selles teemas või kersti algatatud teemas), eriti kui veel sööma ka hakatakse kohe. Öeldakse nii, et 1 ühik kiiretoimelist peaks vs. alandama 2 pügala võrra. Omadest kogemustest võin öelda, et minu lapsel alandab 1 ühik kiiretoimelist isegi 3 ühikut. Nii, et näiteks kui 16 vs. juures ainult 1 ühik kiiretoimelist süstida, siis see alandab vs. vaid 13-14 -ni, mis pole ilmselgelt piisav. Sinul ja Kerstil on väga väikesed lapsed, võimalik, et nii väikeste puhul toimib rohi äkilisemalt, seega võiks lihtsalt vaikselt, katseeksituse meetodil selgeks teha, kui palju ja kui sageli peaks kiiretoimelist lisaks süstima, et suhkur ikka normini langeks.

Ohh eks see elu raske ole, aga tuleb ju ometi hakkama saada.... Kertul on nii häid, kui ka halbu päevi, Hüposid on ainult 3 korda olnud terve selle haiguse aja peale ( 1 kuu ), hüpod pole üldse hullud olnud, st kui isegi suhkur madal olnud, pole laps teist nägu teinudki ja mänginud ja jooksnud samamoodi edasi nagu ennemgi. Söömisega pole probleeme, nagu eelnevalt maininud olen, tahaks minu piiga rohkem saada, kui ette anatakse, olengi mõelnud, et peaks ehk rohkem andma ja siis pärast lühitoimelisega alla võtma. Ma ei teagi, ehk võtan liiga kergekäeliselt seda, et ma öösel ei mõõda, kui laps magab ilusti, siis mis ma tast ikka torgin ( kuid siiski pisteliselt olen ikka mõned ööd mõõtnud ja öösel alla 10 on alati olnud ) Ühe sõnaga iga öö ma teda ei torgi, veel olen täheldanud, et 16,30 ( oote aeg ) vat sel ajal on alati kõrgem, kui tavaliselt, nuh ikka tavaliselt 15 ja natuke peale, vat sel ajal teen alati kiiretoimelist juurde, sest muidu kell 19 (õhtusöögiks) tõuseb täitsa lakke. Hommiku poole oote ajal 11.30 võib olla 15 ja natuke peale ja süsti pole vaja teha, lõunaks kella 14 kukub ilusti suhkur 3-7 peale ( sellises vahemiksu üldiselt enne lõunasööki on ) Mul veel rumalad küsimused, mul laps suur juustu fänn ja poes olen ikka neid süsivesikud vaadanud, eesti light juustul on 100 g koha 0 süsivesikut, kas see tähendab, et võiks seda juustu ka söögi vahe näksida anda, kurk on tal koguaeg näpus.... Ja muidugi on ka Kertu v/s väga imelikult käitunud, et kui üks päev oli ooteajal 15 ja süsti tegin ühe kiiretoimelise juurde siis kella 14 oli suhkur 8, samas teine päev oli suhkur 16 ja süsti ei teinud ja lõunaks oli suhkur 4 peale kukkunud. Füüsiline koormus oli neil päevadel täpselt sama 1,5 tundi väljas kiigu, liumäe ja liivakastiga

jälle väga hea teada, sest ronja on ka täielik juustuuss. sain mõned päevad tagasi teada, et rootsis on kasutusel sisse hingatav insuliin?! pidi siis toimima nõnda, et on insuliini tablett, mis vees lahustub, see pannakse teatud piibu taolisesse anumasse, milles see vedelik aurustub ja siis tõmbad selle auru sisse. seda on sisse töötatud juba 15 aastat ja tänasel päeval on ta reaalselt kasutusel. uudistes oli üks mees, kes rääkis, kuidas ta kolm korda päevas enne sööki seda auru hingab ja asi toimib suurepäraselt. kas on kellelgi kogemusi sellise võimalusega?

Kirjutasin juba eile foorumis omi probleeme, kuid veel pole keegi vastanud. Proovin siin teemas. Mul selline probleem, et kaks kuud tagasi avastati minu abikaasal II tüübi diabeet. Esialgu sööb ta veel tablette, kuid perearst viimasel ajal tahab teda panna insuliini süstima, sest veresuhkur ikka veel liiga kõrge, mingi 9,5 Kui esimest korda arsti juurde läksime, oli näit 17. Ta ise oli sel ajal täiesti kindel, et tal on vähk, sest alakõhus olid pidevalt valud. Pole kunagi varem suhkruhaigusega kokku puutunud, tahaks teda kuidagi aidata, aga ei oska. Täiesti terveks polegi vist võimalik saada, sest olen siin lugenud, et mõni on põdenud juba üle 20 aasta. Kas süstimine on väga keeruline ja tüütu tegevus?

merka Sellest tuleb nii aru saada, et insuliin soodustab isu teket. On inimesi, kes on hädas isutusega ja on inimesi, kes võiksid süüa lõpmatuseni, sõltumata sellest, et kõht on tegelikult täis (silmadega sööjad). Kuidas kellel ajus see peene nimega (ei saa laksust öelda) osakond reguleeritud on. Nii ongi, et hea isuga diabeetikutel, tekitab insuliin veelgi suuremat isu. Aitab ainult suur tahtejõud ja hirm tüsistuste ees.

Nööp Kuidas teil läheb, kas piiga ilusti pumbaga ära harjunud, kas näidud oluliselt paranenud, jutusta natuke, kuidas teil läheb...

ehh, see öösel kirjutamine ikka ei ava emakeele olümpiaadide väravaid- siis pind tabas loomulikult paanika, et nüüd pamp ei tööta, :) ikka mind tabas paanika ja pampudega on kõik korras, töötavad, pumbaga oli mure :) boolueid- nuiab ka üht essi juurde.

Nööp! Nii hea lugeda, et ühel väikesel elu jälle helgem. Kui booluse arvestamise nipid käes, siis lähevad suhkrud veel ilusamaks. Eks algul võib ka basaaliga jamamist olla. Me korrigeerisime basaali vist isegi 1-2 korda enne, kui täitsa heaks saime. Ja just ka oli seda öist vaja muuta. Esimese korraga ongi seda raske päris paika saada, tuleb mõne aja jooksul jälgida ja katsetada ning kindel on see, et aegajalt vajab see edaspidi ikka ja jälle korrigeerimist - noh nagu süsteravil olleski on vaja aegajalt doose suurendada või vähendada. Lapse kasvades ju insuliinivajadus kasvab. See, et teil sünnipäeva ajal oli kõrge võib tuleneda küll sellest, et laps oli erutunud. Siiski võiks sellisel juhul üle vaadata ka kanüüli, et ega suuremat õhuvahe pole sisse jäänud. Neist väga väikestest mullikestest vast pole hullu, aga kui on näha, et lausa pikk õhuvahe on sees, siis see mõjutab kindlasti vs. taset. Kas teil on MiniMedi või Accu Cheki pump?

Lugedes nööbi postitust tuli vägisi pähe mõte, et Jumalal (keda pole teatavasti olemas) on omapärane huumorimeel. Ühe käega saadab pisikesele diabeedi ja teise käega veidi hiljem insuliinipumba.

jah, meil ka see rehaplaan tegemata. lihtsalt pole aega olnud. seda saab ju oma kohaliku sots-töötaja abiga teha, või peab pensioniametist alustama? Pandiidile- tjah, olen isegi mõtetes sama radapidi uitanud. aga mine tea, ehk olematu jumal tegelikult võitles meile parima variandi välja. võib ju olla,et tegelikult oli väikese eluaabitsas märksa koletumad tõved ettenähtud. aga vanal mehel hakkas lapsest kahju, puhus öösel vaikselt pilved laiali, näpsas ajariiulilt salaja ronja raamatu ja kustutas kõik teised koledad haigused nimekirjast maha. aabitsat tagasi pannes aga komistas pimedas öö taevas oma habeme otsa ja jäi saatusele vahele. siis tuligi kompromiss leida, et päris puhta lehena ei saa ikka elule vastu minna, kui tegelikult oli pikk nimekiri tõvesid ettenähtud. habe pakkus siis välja, et hää küll-olgu siis raskem haigus, aga vähemalt üks- ainus ja lisaklauslina nõudis insuliinipumba võimalust.

sauka Nööp! sinu kirjad on siin nii mahlakad ja ülimõnusad lugeda, tänud sulle selle eest! meie saime oma pumbabasaali paika aga kahe kuuga, meil tõusis suhkur enne ööd kõvasti ja siis öösel mingi kell hakkas langema. nii et meie pisikesel hetkel jookseb õhtul peale üheksat 0,5 ja siis kella 2st 0,1. muidu tavaline päevane jooks on 0,2-0,3 ühikut, kasutame novorapidi. kuna laps käib lasteaias, siis hommikuti 10st 12ni insuliini peale näiteks ei jooksegi, kuna kippus väga madalale minema. nüüd saime korda, kui kaks tundi nulliga paneme :) ma fännan pumpa kõvasti, parim lahendus mis hetkel pakkuda meditsiinil. meil ka minimed.

täpselt, Ake, mida päev edasi/räägin ajast enne pumpa/ seda enam ma mõistsin, et on ülikeeruline ideaalset vs. ööpäeva jooksul hoida, kuna ma ei suutnud lihtsalt kokku viia erinevate insuliinide toimekõveraid ja hetkel söödu suhkrusisaldust. eriline pundar tekkis siis, kui oli äsja süstitud pikka, söödud, siis lisasüst tehtud ja paari tunni pärast selgub, et on ikkagi liiga kõrge. väga raske on siis arvata mitu ühikut kiiret lapse suhkru normi tagasi viiks. liiga palju muutujaid. lisaks veel liikumine, emotsioonid, saunaskäigud. aga noh, matemaatika tekitas juba kooliajal mus teatavat kohmetust, ni et ehk ma pole parim näide selles vallas. kindlasti on väga tublisid emmesid kes on suurepäraselt selle asja käppa saanud. selleks läheb aega ja kannatust, et testida ja katsetada. pikksukk- ei ei, hoopis mina pean tänama kõiki, kes kaasa mõtlevad, leiavad aega vastu kirjutada. see on nii soe tunne. väga palju olen teie seltsis asju selgemaks saanud. aitäh. sa kirjutad, et teil on alates üheksast õhtul 0,5, seda on ju päris palju? kui kõrgeks ta siis teil alguses tõusis, kui see veel paigas polnud. ja ki vana su väike võitleja on?

Rutt ja Piibeleht Ei pruugi sugugi olla nii, et hommikuse kõrge vs. tekkes on süüdi öine hüpo. Ka meil oli vahepeal nii, et hommikuks oli vs. kõrge, aga see oli lihtsalt vaikselt öö jooksul tõusnud kõrgeks. Kõige parem viis teada saamiseks, mis toimub on see, kui lasete teha veresuhkru monitooringut. Minu laps on seda teinud juba 2 korda - eelmisel kevadel ja sel kevadel. Ei hakka kogu masina toimetamist siin ümber kirjeldama, aga paari sõnaga öeldes on tegemist aparaadiga, mis mõõdab lapsel 3 päeva jooksul korduvalt veresuhkrut. Täpselt ei mäleta mitu korda aga mingi 700-800 korda ööpäevas. Seejärel pannakse tulemused arvutisse, kus luuakse vs. liikumise kohta graafik läbi nende kolme päeva ning sealt saab selge soti, kuidas vs. ööpäeva jooksul liigub ning, milliseid jõnkse suhkur mingil kellaajal teeb. Meil oli näiteks viimase monitooringu andmetel ilusti ja selgelt näha, et kui terve päev, õhtu ja öö I pool oli suhkur ideaalne, siis kuskil kella 3 -st öösel hakkas vaikselt tõusma ja tõusis kui kella 7-8 -ni hommikul - kuni esimese söögini ja rohu peale keeramiseni. Siis läks ilusti normi tagasi. Öise booluse reguleerimisega saime vs. ilusaks. Nii, et et selget pilti saada võiks Tln. Lastehaiglast uurida monitooringu tegemise võimalust. Mina olen nüüd omale pähe võtnud, et kui vähegi võimaldatakse, siis 1 kord aastas hakkan oma last monitoorima:)))

tervist taas. meie pisikesest diabeetikust kes haigestus 3a on saanud nüüd 7a iseloomuga plikatirts. on olnud kergemaid ja raskemaid aegu nendel aastatel, kuid elu läheb edasi. Meie suured kogused insuliini enne ööd on tõesti ka arstidele huvitav ja uudne. nimelt tõuseb plikal kiiresti suhkur vastu ööd ja siis peale 4 hakkab kolinal langema. meil on 1 kord hüpo olnud kella poole kuue ajal hommikul( süstide ajal). nüüd pumbaga siis saam näitusid reguleerida vastavalt tema omapärale. sööb teine enne und reeglina alati 1 võileiva ( 20g süsikad) ja lisan bolusena 1,8 , taustaks basaalina jookseb siis kella kaheni 0,5. reegina mõõdan alati enne magama mineku, nii kella 23-24 vahel lapse üle, kui näit on 6-8 siis ei tee midagi, ja plika ärkab kella 8 paiku enam vähem sama näiduga. natuke madalam on... kui aga näit on sel ajal kui mina magama lähen üle 8 siis alati lisan insuliini juurde., kui aga alla 6 siis joome 5g süsikaid juurde. mina arvestan ainult süsivesikute hulka, mitte leivaühikuid. Aga hüposid plika ära ei tunneta kahjuks, jookseb rõõmsalt ringi 2ste näitudega. Sügisel läheme kooli, võtan taas päev korraga , ette pabistada ei jõua..õnneks on olemas mobiilid ja saame sidet pidada. kuid just see hüpode tunnetus, see paneb muretsema. Meil langeb suhkur ülikõvasti näiteks kinos ja teatris, siis alati sööme keset etendusi :) päikest kõigile!

monitooring?? kas selleks peab haiglas olema? räägi palun lähemalt kuidas see käib? mis masin see selline on ja kuidas toimib? see tundub väga hea võimalus olema, kuidas ülitäpselt kõikumisi välja peilida?

ei ole segane ühti.huvitav tõesti, miks siis ise veel mõõtma peab, kui masin mõõdab, ma saan aru, et see ta põhifunktsioon ongi :) aga ei, ega ma ei taha targutada, lihtsalt põnev.aga kuidas teie siis selle võimaluse osaliseks saite, ma mõtlen, et kas oli npikka aega probleeme veresuhkruga või võib seda tõesti igaüks küsima minna?

Pole mitte suutnud öösel mitu korda üles tõusta, et lapsel vs mõõta, aga nähtavasti olid hommikused kõrged vs tingitud liiga kauasest magamisest. Olen poisi nüüd üles ajanud enne tööle minekut ja vs on olnud 5-7 vahel. Koolivaheaeg lööb ikka päevakava väga sassi, pole võimalik teda ka päeval nii kontrollida. Ta üritab küll ise tubli olla, aga päeval sõpradega ringi joostes ununevad tihti korralikud söögiajad ja mõõtmiseed. Lühitoimelist pole ta kunagi päeval teinud ilma mõõtmiseta. Mul on selline küsimus ka: millistes trennides käivad diabeediga lapsed ja kuidas see nende vs mõjub? Kui suurt koormust võib lapsele üldse lubada?

Kui tahate, et teie väikesed diabeetikud oma haigusega tülli ei läheks ja seda ignoreerima ei hakkaks, siis ärge öelge talle, et ta ei või seda või teist teha, sest tal on diabeet. Hetkel on minu nimekirjas ainult sukeldumine, mida ma diabeedi tõttu kunagi kogeda ei saa. Kui leiaksin juhendaja, kes mu minu isiklikul vastutusel oleks nõus vee alla viima, siis teeksin seda kindlasti, sest usaldan ennast piisavalt. Pigem peaks last suunama omavastutuse suunas, et ta harjuks ja õpiks oma organismi kuulama (jutt teismelistest diabeetikutest) ja vastavalt vajadusele ka sööma, süstima. Saan aru, et see "minna laskmine" on raske, ka tervete laste emad ei raatsi kontrollist loobuda, kuid see on tegelikult äärmiselt vajalik. Sest kui sul on alateadvuses teadmine, et võid ainult endale loota, siis nii ka on - organism arvestab ainult enda varudega. Emmed usaldage oma lapsi, andke neile võimalus. Te teete sellega enda elu kergemaks.

ahoi! kuulge suhkruga kauem tülis olnud ja muidu teadjad-huvilised, mul on küsimus. kas hüpo on siis, kui vs on alla kolme või loetakse hüpoks ikkagi seda kui olukorraga kaasnevad konreetsed füüsilised ilmingud? olen natuke mures, meie väike röövel on juba paaril hommikul suhkrust suht lage olnud, ärgates veri 2,6 ja 2,8. ise on aga rõõmus ja rahul. loomulikult saab siis väikse mahla ja kohe valmib ka pudrik. ma olen nüüd lihtsalt mõelnud, et kas iga näit alla kolme on sammuke tüsistustele lähemal/no mitte nii traagiliselt ma seda nüüd muidugi ei mõtle/ või ikkagi sekkuvad tervise kulgu vaid need, mis krampide ja muu koledani viivad? ja Ake, mul tuli su sukeldumise jutuga meelde, et mulle vastas arst, kui ma küsisin, et mida ronja oma elus haiguse tõttu kunagi teha ei saa, et need asjad on sukeldumine ja langevarjuhüpped. miks hüpata ei või?? üks väike hetk meie olemistest-käisime lastega loomaaias. see on hiiglama tore, väikeste esimesed ahvid, asimene hüljes ja elu esimene elevant. jne. jne. mõned tunduvad põnevad, teised ajavad hirmu nahka... korrga jalutas mööda teed meie poole pisike poiss, suur suhkruvati tuust varda otsas. ja see oli uskumatu- ma tundsin füüsiliselt, et võiksin toitu rünnata :) noh, kohe, et võtaks mõõga ja raiuks vatil raisal pea otsast. ja see polnud sugugi viha ega haletsusega seotud, et miks tema saab seda süüa, ja minu nööbike mitte, ega ka mitte see, et ma oleks püüdnud ronja jaoks seda nähtamatuks teha. see oli lihtsalt väga toores sisemine võitlusvalmidus, mis sel hetkel vormus konkreetseks tundeks. tagantjärele tundub see nagu eelpool räägitud "olematu jumala" /hakka teda või suhkruvanaks nimetama/ monitooring. see oli nagu vastuseks mu hirmudele, kas ma saan ikka hakkama. selle väikese vene poisi pihust peegeldus kogu mu viimaste kuude läbielatu. nii selgelt ja kindlalt. kõike ei suudagi enese jaoks sirgeks mõelda. vahest on lihtsalt vaja mõnd välist impulssi , mis tabab sind ootamatult ja kõik lööb klaariks. see oli kummastav hetk. poiss vantsis edasi,mina rõõmustasin eneses ja ronja ei saa sellest kõigest ilmselt kunagi teadma.

mina olen aru saanud, et tüsistusi tekitavat ikka rohkem kõrged v/s-d ja suured kõikumised üles-alla???...hüpod ei pidavat tüsistusi tekitama üldjuhul, ainult antud hetkel on ohtlikud...et võib kergesti koomasse sattuda ja pikaajaline kooma siis jah tõesti võib vast ajukahjustust tekitada

ahhaa nööp! Tuttav tunne tuli, kui sinu lugu lugesin. Mina käisin diagnoosi alguses tükk aega vihasena suhkru peale ringi.Poes olev saiakeste küpsetuse lõhn ajas raevu jne. Mingi hetk tekkis eneselegi ootamatu pööre, hakkasin salaja nurgas saiasi ja küpsiseid pugima, ikka mõeldes nii, et ma veel ju võin-äkki ka üks hetk enam ei või..... imelikud teed, kaspole. aga suhkrutest veel niipalju, et sellised suured kõikumised on organismile kõige halvemad, püüdke hoida enam vähem tasakaalu. pole hea ei madal ega kõrge väärtus. seega ülesanne päris keeruline ja igapäev ka ei õnnestu, kuid ajapikku saate meistriks. point on selles, et kasvav organism teeb trikke, mis mingilegi loogikale ei allu, seega säästa närve ja mõtle ainult positiivselt.

dr. Viitas on öelnud, et kui glükohemo üle 7,5...siis juba protsentuaalselt tõuseb tüsistuste oht nendega võrreldes, kel see alla 7,5

Nööpile Mul küll laps natuke väiksem ( 1,4 ) aga mul alati kotis kaasas kurk/ porgand :) Nuh mul laps küll pole ennem elu sees kommi saanud, aga kui teised lapsed miskit söövad, siis tahab ju minu plika kah, ja surangi kätte kurgi-või porgandiviilu ja piiga jääb rahule... Ja kui on ikka selline hetk, kus ei saada aru, et laps ei saa kommi süüa, siis olengi öelnud, et laps on diabeetik... Mul siin oli üks päev poes selline juhus, et laps natuke jorises, ja üks vanem daam minu taga hakkas lapsega jutustama, ja piiga ei jätnud ikka jorinat ( nuh, mis siin salata, minu viga, kogemata nägi poes kõrrejooke - vat mahal oli üks lemmik vanasti, nüüd oleme mahla joonud ainult siis, kui liiga madal on ) Ja vana daam, siis räägib, et lapsel on kõht tühi jah, et vaena laps jne jne, nuh piiga ikka jorisises edasi, nuh daam jälle ohh sa vaeseks süüa ei annta, nuh ma siis viisakalt ütlesin, et kõht ei tohiks tühi olla ja söögiaeg pole veel käes... Daam võttis kommid kotist välja ja hakkas pakkuma, ma viisakalt keeldusin. Ja kus ma siis sain sõimata, et nii väiksel lapsel kindel aeg söömiseks, et miks ma oma last piinan, nägi veel kärus, neid light jogurdeid ja kukkus edasi rääkima, et sellisest lurrist laps kõhtu täis ei saa.... Ma sain ise äkki nii tigedaks, et ütlesin, et laps on diabeetik ja tema elu käib kella aegade järgi, et temal ka tulevikus oleks ilus ja tore elu, siis ei saa ma talle kommi anda, ega sööta, siis kui tuju tuleb..... Peale seda tõmbas naine tagasi, ise punane, ja tal vist oli nii häbi, igatahes lahkus ta sealt järjekorrast... Glükohemot ise arvutada ei saa, selleks võetakse spetsiaalse maisnaga vereproovi... Ma ise olen aru sanaud, et seda võetakse iga 3 kuu tagant ( vist ongi 3 kuu keskmine) Meile pole kah veel seda tehtud, aga me pole veel 3 kuut haige kah olnud...

me oleme kahe aastased ja ka enne haiguse avastamist olin seda meelt, et väikesed väänikud alla kolme aastat ei peaks maiusi vitsutama. olen arusaanud, et nii väiksele kehale on see lihtsalt liigne koormus ja miskit kasulikku sellest ei sünni. nüüd muidugi on mul "tänu haigusele" vanaemade vastu relv taskus, varem oli väga raske nendega võidelda ja püüda selgitada, et pikk elu alles ees, küll jõuab veel kõike head ja paremat süüa. aga klaaskommide kohta nõnda palju, et ega ma ka nii rangelt magusa vastu ei seisa, loomulikult on ju insuliin see meie abimees, kes aitab ka pannkooke ja muud paremat süüa, aga sel hetkel seal pangas ei oleks ma kuidagi osanud välja mõelda, kui palju insuliini teha. oleme ju alles selliseisuses ja õpime, kui palju laskemoona mingi asi vajab. eks iga korraga jälle targemad. Kerstile- kõigepealt, kuidas teil on läinud, kas see suur kõikumine, mis teil vahepeal oli, on möödas? olete miski tasakaalu leidnud? kirjutasin sulle vahepeal ka seal sinu teemas, aga miskipärast kustus kogu mu tekst ära,kui ta teele saatsin. kuna jutt oli piisavalt pikk ja aeg öine, ei jaksanud enam uuesti kirjutada. igatahes tahtsin sind julgustada, et ju on dr.einbergil oma kindlad põhjused, millal ja kellele pumbasaba taha panna. usun, et tal on meeletult kogemusi ja ta ei eksi oma töös. meile ta ütles ju ka, et kohe alguses ei saa, ehk peab alguses lihtsalt jälgima ja vaatama, kuidas keha haigusega toime saab. ma ei tea, aga olen veendunud, et saate parimat ravi. teiseks selle glükohemo kohta- kas see siis on miski ühekordne mõõtmine? mina ikka arvasin, et see on kolme kuu keskmine vs. et lihtsalt pannakse kõik väärtused ritta ja arvutatakse keskmine?kuidas siis on?

Nööbile, Nuh meil ikka kõiguvad suhkrud hirmsasti, ja ei võta minu mõitsus kinni, miks see nõnda on... Nuh hommiku poole on ilusad arvud, ikka alla 10, kuid umbes kella 16 hakkab tõusama, ja siis jäävad need arvud ikka üle 15, sageli isegi üle 20 ne... Nuh ma täitsa usun, et dr Einberg oma ala parim, lihtsalt ma lugenud igalt poolt nii palju, et pump see kõige parem lahendus... eks me oota oma järjekorda :) Ülehomme ongi jälle arsti külastus, eks vaatab, mis meile räägitakse. Karjed, Mina ei saaks oma 1,4 aastasele lapsele ka ilma haiguseta kommi anda, sest klaaskomme ei oskaks ta üldse süüagi ( neelaks lihtsalt alla ) Eks kui piiga kasvab, küll ta siis oma kommid ka kätte saab :)

Kersti, seda ma ju oma kirjas kirjutasingi et väikestele klaas kommid ei sobi ja ka teiste kommide suhtes võite ju öelda et laps liiga väike veel.ütletegi sellistele muttidele nagu teil poes trehvas et laps alles 1,4a ja ei soo veel kommi ja asi tahe. kui ma ise olen see kes tordi ostab siis ikka sellise millel süsivesikud kirjas ja kaalun lapsele siis paraja portsu ja vastavalt insuliini.kui aga on ostnud keegi teine ja sellise millel süsivesikuid peal ei ole siis teen tunde järgi.ikka aga alati nii et kindlasti palju ei saaks.lihtsam on ju mingi aja pärast uuesti mõõta ja vajadusel insuliini lisada kui et lõpuks madal suhkur. ega ei olegi kindel et jooksmine võtab alla 3 ühikut ja hüppamine 5 on nii nagu parasjagu on.ka sama tegevus ei võta ühtviisi alla.meie sätime väljamineku ajaks suhkru tavaliselt 10 peale.kui alla selle sööme juurde.siis ei ole karta et hüpo tuleb ja tuppa tulles on suhkur tavaliselt 6-10 vahel aga vahel ka alla 4.õues ka alati midagi söödavat kaasas kui siiski hüpo tulema peaks.

Nööp Kuida teil läheb, suhkur ilusad pumbaga?

ahoi ikka jah, järjest rohkem on neid päevi, kui vs. vaid paar korda üle kümne tõuseb. tavaliselt on siis mängus mõni meie jaoks seni tundmatu, ehk siis läbi katsetamata toiduaine. samuti oleme pisut hädas selle liikumise arvestamisega, seetõttu on mõned korrad vs. alla kolme kukkunud(2,4-2,8). krampide ega värinateni need korrad pole õnneks jõudnud. kõige raskem on praegu meie jaoks öise tasakaalu leidmine. esimesel öö poolel toimub meeletu surra-murra, suhkur tõuseb harilikult pöörase kiirusega, kuni 16.neni näiteks, hoolimata sellest, et oleme tund tagasi 0,5 lisaks teinud. päris läbi on võtnud see mõõtmise ralli. senine rekord on karp ribasid kolme päevaga. mõõdame iga kahe tunni tagant, öö alguses vahest iga poole tunni tagant, et võimalikult täpselt välja peilida, kuidas öiseid annuseid timmida. meie poole aasta ribade varu sai kahe poole kuuga otsa. eelmine nädal, kui apteegis käisin, sattus väga tore proua seal olema, kes sundis mind ribade ostutshekki kindlasti alles hoidma, ehk saan ikka raha tagasi kuidagi, et nii väike laps. eks näis. lähme varsti jälle arsti juurde, vast saame siis täpsema skeemi ööde tarvis paika panna. kui palju teil, "vanemad pumbakalad" aega võttis selle täpse doseeringuni jõudmine?? ja kui täpselt te päevikut peate? kas toit on grammi kaupa kirjas, lisaks liikumine jm? aga Kersti, kuidas teil läheb? kas olete nüüd uuesti arstiga kohtuda saanud, eelmisel korral, nagu mäletan, läks pisut nihu :) kas sa arvutad liikumist reaalse vs. alandajana kui insuliini süstid? kuidas tuttavate sünnipäevad on sujunud, koos paljude maiustustega?

aga kas teil on nüüd invaliidsus paberid korras ja "rehaplaan" tehtud? kas selle abiga saab ribasid rõõmsama hinnaga, ehk siis miskit rahalist toetust??

sots.töötajaga? a teil on siis pensioniametis juba käidud? et puue on määratud? mina sain aru, et sotsiaalsed mesilased hakkavad alles siis tegutsema, kui puue määratud.

Teate ma ei saa enam ise kah aru, mis tegema peab... Arst ütles, et kui saan postiga selle rehab. plaani paberid, siis esimeseks asjaks lepin aja kokku sots töötajaga, ja siis hakkavad asjad alles liikuma... Seda ma tean jah, et raha juba tiksub, lihtsalt need asja ajamised võiksid kergemad olla. Nuh see leht, mis postiga tuli, seal olid kirjas kõik asutused, kes neid reab, plaane teevad, aga neile kõigile helistades, ütlesid, et suvel puhuks ja ka nemad mainisid, et ennem pole penioniametis miskit teha, aga võta nüüd näpust, kuida asjad tegelikult on....

Mul see abivajaja kaart olemas, 12 pakk testiribasid sain soodsa hinnaga ( ehk 600 riba) Aga kuna ma oma lapsel pean mõõtma iga 2-3 tunni tagant ( öösel möödan kah kindlasti 1 või 2 korda) Siis on mul sellest 12 pakkist ainult 4 veel alles... nuh ja siis tuleb osta täis hinnaga ( 410 kr apteegis, maaletooja käest 323 kr) Lihtsalt minu isklik arvamus on, et need võiksid koguaeg olla soodusega, aga seda vast ei juhtu kunagi...

Ma kindlasti usun, et on palju vaeva nähtud :) Lihtsalt ma mõtlesin, et jah kõik võiksid neid saada selle soodustusega nii palju, kui kulub....

Jah sul on õigus, nüüd saab jälle 600 juurde :) Nuh ehk siis juuli ja augusti peaks nende soodus ribadega hakkama saama... Siinsetest juttudest olen aru saanud, et paljudel ikka lapsed suht väiksed olnud, kui haigus külla tulnud, et kas teie lapsed lasteaedades käisid/ käivad? Ja kui käisid, kas said hästi hakkama, siin pigem mõtlen seda suhkrut ja toitumist just... Kui meie elu 2 kuud tagasi veel pahupidi polnud pööratud, siis olin kindel, et laps läheb süsgisest sõime ja mina tööle ( kodulaen tahab maksmist ja autoliising jne jne jne ) Nüüd aga pole enam üldse kindel, st mul on sõime koht olemas ja kasvataja haigusest teadlik ja oli nõus siiski mu piiga võttma, kokkuleppel, et käin alguses natuke kauem koos lapsega seal, et kasvataja saab, siis minu pealt õppida, kuida toimida tuleb... väga sõbralik kasvataja oli ja armas väike lasteaed. Aga üha rohkem tunnen, et ma kardan hirmsasti, et kas ta ikka jälgib piisavalt minu last jne ( lisa kohustus ju ikkagi)

ma just mõtlesin sama asja. plaanisin ka sügisest tööle tagasi minna, väiksed röövlid siis juba 2,4 aastased. /omavahel öeldes, olen päris ootama hakanud seda aega juba, väikeste väänikute emad ilmselt teavad, millest ma räägin/ aga nüüd tundub mulle ka, et kui me koduski ei ole veel kolme kuuga asju täielikult kontrolli alla saanud, kuigi pump abiks, siis kuidas veel kasvatajalt sellist tähelepanu oodata. täiesti arusaadav, et lapsi ja nende probleeme on alati palju, isegi siis kui neid on vaid kaks :) kodus ju ka ikka sageli murrame pead, kui palju ühe või teise asja eest insuliini teha. tänagi näiteks tegime suvekõrvitsa salatit riisiga ja küll sai nuputatud, palju juurde toksida. läks õnneks. paar päeva tagasi olin selveri ahjusepikuga kimpus. nii ahvatlevalt ahjusoe oli, isegi koju jõudes. arvutasin siis tavalise sepiku järgi, sest seal ju pole kirjasid peal, aga ilmselt on seal rohkem süsikaid, sest veri tõusis 16.mneni :( tagasi tulles lasteaia mure juurde, tundub mulle, et peaks otsima koha, kus arstitädi ka kasvatajatel abiks. tuttavate jutu järgi olen aru saanud, et see ei olegi miski imeasi, kui arst lasteaias igapäevaselt väikseid mürgeldajaid oma kohalolekuga turvab. see oleks vast küll lahendus. sest nii suurt lisavastutust kasvataja õlule panna tundub mulle ülekohtune. oleks siis tõesti, et olukord stabiilsem, praegu näib see võimatuna.

Nööp, Ma ise uurisin kah , et arst oleks kohal, kahjuks vähendas meie Eesti Vabariik, lasteaia õe töökoormust 0,25 peale, st Kui isegi arst/ õde tahaks sela olla 8-17 iga päev, siis saaks ta ikkagi 0,25 koha eest palka... See pärast siis lasteaedades polegi enam täiskohaga õdesid, vaid neil mitu aeda korraga, et korralikumat palka saada, nõnda seletas, meie lasteaia juhataja meile... Meil küll on õde iga päev kohal, kuid ajaliselt vähe, vist 2 tudi, veel eelmine aasta oli see sama õde töödanud seal täiskohaga. Mõned lasteaiad vist veel on õega, aga kauaks... ja nii pikad järjekorrad on ju.... Aga tervise seisukohast oleks nõnda, hommikuse ja õhtuse süsti teeksin ma ise, st et hommikust ja õhtust sööks mu laps kodus, kasvatajal tuleks ainult mõõta seal ja siis vajadusel novarapidi teha, või kui hoopis madal, siis miskit süüa/ juua anda...( seda siiss el juhul, kui oleme veel mixtardi peal selleks ajaks, lasteaias peaks ta 2 oodet ja lõuna sööma,) Ma ise seda kõrget suhkrut seal ei kardagi, sest lasteaias käib tohutu rabelemine, küll ta selle maha jookseb, aga vat just madalat kardan... Ohh tegelikult võiks olla ju diabeetikute rühm, kus siis oskajad inimesed... Meie piiga on sügisel 1,7a ja väga seltsiv laps, et ma seda ei karda, et ta sinna jääda ei taha, kui ta teisi lapsi näeb, siis unustab ta täielikult minu olemas olu ja ikka tükk tööd, kuid ateda sealt ära saada, kui vaja peaks olema :) Aga eks siis sügisel vaatab, mis saab... kuigi juba kahtlen selles panekus

Vilma laps läks lasteaeda 4-aastaselt...erirühm, kus üldjuhul olid liikumispuudega lapsed (ca 12 last), aga peale minu lapse veel 1 diabeetik...korra kutsuti kiirabi, et läks madalaks...aga nii hulluks asi ei läinud, et haiglasse oleks pidanud minema...muidu oli kõik OK...süstisin sel ajal Humulin MIX-i hommikul, kui järgi läksin (kella 17.30 paiku), siis lühitoimelist ja õhtul veel Humulin MIX-i...

Meil lasteaiaga nii ludinal ei läinud. Laps käis lasteaias, kui haigestus. Kui lasteaia juhatajale (vanem inimene) telefoni teel teatasin, et lapsel on nüüd selline haigus, siis juhataja hakkas lausa karjuma mu peale. Ma ei tea, kas see oli lihtsalt selline reaktsioon halva uudise peale või ta tegelikult ka mõtles oma välja öeldut nii. Tema suhtumine oli süüdistav, justnagu meie (vanemad) oleksime oma hoolimatusega põhjustanud lapse haiguse - a´la kuidas me siis midagi ette õigel ajal ei võtnud, kui märkasime, et laps on haiglane jne. Ühesõnaga, selline tavaline diabeediga mitte kokku puutunud inimese jutt, et millal ta terveks saab ja kui kaua ta neid süste peab veel saama jne. Ta küll otse ei öelnud, aga suhtumisest lugesin välja, et ta ikka väga süüdistas meid lapse haiguses. Ehk siis arvas, et me söötsime oma last valesti kodus, lasime liiga palju maiustada vmt. Mingi aeg pärast meie telefonivestlust ta teatas meile, et nad olid lasteaias otsustanud, et lasevad lapsel lasteaias edasi käia, mis mind ka kõvasti hämmastas, sest ma rumaluke pidasin iseenesestmõistetavaks, et laps käib lasteaias edasi. Lasteaias rääkisin kasvatajatele põhjalikult mis ja kuidas. Viisin nii palju lugemismaterjali, kui vähegi saadaval oli, kirjutasin lasteaiast antud menüüle lubatud söögid, kirjutasin juurde kogused, maha tõmbasin keelatud söögid jne. Õnneks laps oli haigestudes piisavalt suur, et sai juba paljuga ise hakkama. Mõõtis ise ja jälgis oma menüüd. Väike arusaamatus oli ka kodust kaasa pandud söögiga. Ehkki ma olin ju kasvatajatele kõik selgeks teinud - puust ja punaseks värvinud, tuli mingi aeg hiljem laps koju jutuga, et kasvataja ütles, et teiste ees süüa pole ilus. Et kui teiste ees sööd, siis peab teistele ka pakkuma. Loomulikult polnud mul lapsele kaasa pakitud mingeid hõrke maiustusi, vaid hommikuooteks tavaliselt 1 puuvili, sest lasteaias hommikuoodet ei pakutud. Siis olin ma tõesti hämmeldunud. Tegemist polnud ju 3-aastaste rühmaga, kes ei saanud aru, mis ja miks, vaid 6-aastastega, keda oli ju informeeritud, et nende seas on laps, kes peab natuke teistmoodi sööma. Mis lasteaia arsti või õde puudutab, siis ... Kas lasteaias üldse ongi arst? Nii palju, kui mul kokkupuuteid lasteasutustega on olnud, on seal alati ikka lasteaia/kooliõed. Polegi kuulnud, et kuskil arstid oleks. Ja seda ma eriti ei usu, et lasteaiaõe kohalolekust suurt kasu oleks. Ega üks tavaline õde tea diabeedist suurt midagi, noh ehk lihtsalt üldised teadmised, aga ... Ikkagi on ta tarvis eraldi just teie lapse haiguse järgi välja koolitada, aga tegelikult saab kõik needsamad tõed ju ka kasvatajatele selgeks teha. Kõige parem diabeetiku järelvaataja on ikkagi inimene, kellel endal konkreetselt selle haigusega päevast päeva pistmist on - on ta siis ise diabeetik või on tal peres diabeetik. Ega see, et lasteaia õel med.haridus on ei anna talle ju sisulist oskust, kuidas täpselt arvutada leivaühikuid, mitu ühikut kiiretoimelist süstida vmt. Noh, ehk süsti teeb ta julgema käega, kui kasvataja, aga sellega on ka nii, et kasvatajad peavad ju süstimise nagunii ikkagi selgeks õppima, sest mis saab siis, kui lasteaiaõde juhtumisi pole tööl? No, kui ma tagantjärgi mõtlen, siis mu lapsel vedas ikka hullupööra, et tal kordagi midagi halba ei juhtunud. Selles suhtes oli ka hea, et saime hakkama sel perioodil vaid pikatoimeliste süstidega. Hommikul kodus tegin ja õhtul. Lõuna ajal polnudki vaja teha. Aga samas, muidugi lasteaias oli kõik magus menüüst välja lülitatud. Huhh! Vist natuke liiga negatiivse tooniga kommentaar sai... Ahjaa! Kunagi mäletan, et Õunakeses oli mingi jutt, et lasteasustusest, kus käib diabeetik, kutsutakse lasteaiaõde ja konkreetse rühma kasvatajad diabeedialasele koolitusele. Jutust sain aru, et peaaegu mitte ükski kutse saanutest ei olnud huvitatud sellest üritusest, st. osavõtt oli nullilähedane. Ei tea, kuidas tänapäeval selle asjaga on. Kas korraldatakse veel selliseid üritusi?

meie poja lasteaias ei käi.hetkel mõtlen et kui siis vast siis kui tuleb etevalmistus aasta kooliks. meie arst ütles et pumbaga lapsi ei taheta üldiselt aeda võtta.paremini pidavat saama käia süstivad lapsed ja väga hea on veel siis kui süstite last hommikul ja õhtul ise.kui ka lõunaajal tuleb seda teha siis peate üldiselt ise minema kuna kasvatajad ei taha süstida.nii rääkis meie arst.ma ei tahagi väga pingutada et laps sinna aeda saaks.kui tal kodus parem siis las ikka olla kodus.samas ei tahaks mina kasvatajana ka endala täiesti diabeedi võõra inimesena sellist vastutust võtta.pahaks ma lasteaedadele seda eio pane.vahva oleks kui lasteaias oleks erirühmad kus siis oleks pädev inimene kes oskaks selliste pisikeste 1-6 aastaste eest hoolitseda.samas ei taha ma oma last väga aeda panna ka juba selle pärast et ma ei suuda oma last väga kellegi hoolde usaldada kes diabeeti ei tunne/tea nagu meie.ainuke kelle kätte julgen pojat jätta päevaks paariks on mu mehe ema kuna ta poja ravi palju kõrvalt näinud/õppinud(kanüüli vahetust ta veel ei oska aga kui ära vahetan saab ta ise hakkama.minu ema ei julge teda enda juurde võtta.on nõus teda vaatama pool päeva või nii aga mitte rohkem,kuna ta kardab.sundima ma teda ka ei hakka). nii et kokkuvõttes minu meelest täiesti mõistetav see probleem lasteaedade kohapealt. to nööp: kas teil on tüdrukud ühe-või erimunakaksikud(olen aru saanud et teil kaksikud tütred).

Mina soovitaksin küll enne kooli vähemalt aasta kas või poolikute päevade kaupa lasteaias käia. Valmistab last päris hästi ette suures rühmas hakkama saamiseks, samuti toimuvad lasteaias tunnid kus ei õpetata mitte ainult lugemist ja arvutamist (seda saab väga hästi ka kodus õpetada), vaid üksteise kuulamist ja teistega koos tegutsemist ja arvestamist. Samuti on päris head asjad koolide juures toimuvad nn. eelkoolid. Enne kooli minekut käis poiss ka seal. Toimus kord kuus kokku 5 korda, lastele tutvustati koolikorda, õpetajaid, õppeaineid, kooli ruume. Samal ajal olid teises ruumis lastevanematele loengud. Nii et kooli tulles oli kõigile selge mis neid ees ootab.

Nööp, Mõtlesin just üks päev sama, et hakka või ise lasteaeda tegema :) Aga see vist natuke keeruline kah, et rühmas peaks vist enamvähem ühevanused lapsed olema, aga ega vist sellised erilisi väikseid lapsi meil palju pole...

naljakas, tippisin vahepeal ka jutu, aga see läks ilmselt virtuaalavarustesse seiklema. ma ei teagi, kui tavaline see on, et erimuna kaksikutel mõlemal haigus väljaareneb. ilmselt on ikka nii, et neil on sama väike võimalus haigust jagada, kui sama pere õdedel vendadel. kuulge, kui teil on lapsed olnud vanaemade või teiste heade hingede hoida, kas pole kunagi söömisega probleeme olnud? mul on küll kuidagi ootamatult raskeks kujunenud selgitada, et kõik mida ronja sööb peab olema kontrolli all. tänu pumbale saame küll ajaga rohkem mängida, kuid idee on ju sama. praegu peab toitu veelgi täpsemini jälgima, kuna organismis puudub ju pikatoimelise nö. tagavara. olime kaks päeva ära, vanaemale sai kõik kirja pandud. et kõik võimalikult lihtne ja arusaadav oleks, ütlesin, et ärge sööge midagi, mille süsivesikuid te ei tea. ometi just seda nad tegid. sõid saladuslikke küpsiseid külas olles, millel puudus pakend. neid ei söödud mitte üks ega kaks viisakusest, vaid seni kuni isu jätkus.selge, et alguses on keeruline, aga kõige lihtsama vastu eksida.....seda on raske mõista. eriti marru ajas mind põhjendus- aga talle nii väga maitsesid!!!! sedavõrd lähedane inimene, kes on kõigega kursis olnud, mis ja kuidas ja kui raske on see olukord seni olnud. kui pikka aega me juba ööde kaupa mõõtnud oleme, et võimalikult täpselt rezhiimi paika saada jne. kuidas saab olla, et täiskasvanud inimene ei anna endale aru olukorra tõsidusest. selle väikese inimese tulevik on ju sellest kinni, kuivõrd meie suudame teda praegu aidata. just mõned päevad tagasi mõtlesin, et kas suudame ikka nii tublid olla, et ronja neerud sinna maani vastu peaksid, kui ta lapsi tahab saada. see on meeletu vastutus, te ju kõik teate seda väga hästi, kirjutan lihtsalt selleks, et kuidagi oma suurest pettumusest läbi närida.

Minul on ainult üks hoidja ja see on mu mehe õde, kelle kätte usaldan oma lapse 100 prossa, ta küll alles 18 aastane aga hästi saab Kertuga hakkama, ei pelga ta süsti tegemist, ega suhkru mõõtmist... Kui ära olen käinud, olen täpselt öenud, mis Kertu sööb ja kui palju, tavaliselt helistame veel üle kah, et ise helistan ja tunnen huvi, mis v/s väärtused on olnud ja mehe õde siis alati küsib üle kah, et mis moodi selle söögiga ikka oli... Mul meeletult hea meel, ta saab haigusest aru, on lugenud / uurinud selle kohta palju ja tõesti teda usaldan ja laps fännab teda täiega:) Aga vanaemadest ei tasu meiegi peres rääkida, ikka tahavad nad maiustusi pakkuda ( kui ka Kertu terve oli, siis ei tahtnud ma talle komme ja asju anda, nu terve elu aega neid süüa, 1,5 a ei pea maiustusi ohtralt õgima) Nad pole huvi kah tundnud, mismoodi sv arvutamine käib... ehk kunagi hakkavad tundma, küll siis saab seletatud.. Mind hoopis härib see, kuida ikka ämm räägib, et vaene laps, peab süsti saama, et oi oi kui kurb jne jne, aga nu süst vajalik, et täisväärtusliku elu elada... ei taha nad sellest aru saada...

Täpselt sama siin. Mina polegi saanud oma last kellegi hoida jätta, sest täiesti võimatu on selgeks teha, mismoodi ja kuidas... Nüüd on laps muidugi nii suur, et saab ise või õega koos kodus olla (lühikest aega), aga sellist asja meil pole siiani, et nüüd suvi hakkas ja saadan oma lapse maale, vanaema juurde. Millegipärast arvavad mul vanemad ja õed, et ma pingutan üle. Et siis liialdan. Et ei ole vaja nii palju seada piiranguid söögi osas ja et liialdan ka nende mõõtmistega (laps mõõdab keskmiselt 4 korda päevas). Vaene laps, miks teda sellise tiheda torkimisega piinata! Kui nad selle magusa söömise keelust veel kuidagi aru said, siis muus suhtes... Ühesõnaga, loogika on selline, et kui on suhkruhaigus, siis magusat süüa ei tohi, aga soolast tohib süüa piiranguteta ja koguseid arvestamata. Mul emakodus algab hommik sageli praekartulite, praeviinerite ja praemunaga. Neid on praetud rasvase suitsupeekoniga. Ja no mitte ma ei suuda neile selgeks teha, et lapsel on parem mitte sellist toitu süüa, sest pärast sellise söögi söömist oli tal alati üle 20. Üks õde siis ei saanud kuidagi aru, et mis siis valesti on. Tema loogika oli selline, et esiteks, see on soolane toit, seda võib ju süüa, teiseks, kuidas ma ka neid ühikute arvestamist ei proovinud neile selgitada, oli nende arusaam ikka selline, et kui 1 kartul=1LÜ, siis järelikult 1 viiner=1LÜ, 1 praemuna=1LÜ jne. Noh, ja ei teegi kuidagi selgeks, et päris nii ikka ka arvutada ei saa. Kui üritasin asja selgitada kahtlustati mind jälle ilmselges liialdamises ning liigses pirtsutamises ja seejärel lõin käega ja mõtlesin, et las laps parem istub suvel linnakorteris silma all kui maal, kahtlase vs-ga. Nüüd on lapsel pump ja söögi osas pole ma talle küll mitte mingeid piiranguid teinud, aga arvestada, kui palju peale keerata tuleb ikka ja kuna ta ise seda teha ei mõista, siis istub ta ka sel suvel linnas.

see-et...mul on ema (lapse vanaema) tublimgi toidu ja v/s jälgimisel kui ma ise...ja üldse on ta kõige tublim ja parem inimene, keda ma siin ilmas tean ja tunnen

täpselt magidon, ma tunnen ennast juba süüdlasena, et kuidas ma küll sedasi oma last kasvatan ja vanaemaga ülitõsisel toonil vestlen, et näe siin on suur viga tehtud. just, ma olen halb inimene, sest laps ju on väike ja ikka tahab, milleks siis keelata!!? USKUMATU! ja kõik on mõtlevad inimesed, ei ole probleeme alkoholiga ega muidu elust arusaamisega :) ei no tõesti, selline olukord lihtsalt paneb juurdlema, et milles on asi. kui me tagasi tulime ja üks näit oli olnud 18,7! siis vanaema ei osand suurt midagi selle peale öelda ega arvata, umbes nii et mis siis ikka, läks nii. ja ma ei ole siin üldse selle peal väljas, et kedagi lootusetult mustata, vastupidi, vanaema on lastega väga tore ja mul on tohutu rõõm ja kergendus, kui ta saab nad pariks päevaks enda hoolde võtta, lihtsalt et see söömise moment on täiesti nagu ära plokitud. ma ei tea, mis peaks juhtuma, et ta tõsiselt asja üle mõtlema hakkaks. kas tõesti on vaja ronja pimedus ära oodata, et siis ehk hakkab asi reaalsemaks muutuma. see on kohutav jutt ja ma tegelikult loomulikult ei mõtle nii, lihtsalt nii kohutavalt abituks teeb olukord. ja pagan, see ei ole ju ülepingutamine, see on igapäevane võitlus oma lapse täisväärtusliku tuleviku eest. see on kaugel pirtsutamisest, ülereguleerimisest või mõttetust pabistamisest. vastupidi see on kõikide nende lähedaste otsene kohustus väikeste ees, kellele on see haigus põue pugend. aga ma arvan, et siin on pisut peidus ka seda üdini inimlikku hoiakut, et kes see loll ikka tuld ennem kustutama hakkab kui otsest leeki lõõmamas ei näe. samamoodi on meil ju kõigega, kui palju on räägitud nüüd neist suitsuanduritest, väike asi, aga võiks päästa paljusid peresid tragöödiast. lihtsalt inimene ei vaevu süvenema ennem kui endal leegid sarikas. ma justkui mõistan küll sellist asjade tunnetamist, aga ma siiski ei saa leppida, et kõige lähemad nii kergekäeliselt suhtuvad mu lapse tulevikku. huhh, kui sõjakas kiri nüüd sai, armu ja andestust :) mind lihtsalt tõesti väga ärritab selline asjade seis

Vot jah, mille üle meie rõõmustame. Teistele tundume imelikud, sest neid paneb nii kilkama vaid suur lotovõit. Küsin siinkohal, kui paljud teist (kes töötavad kollektiivis) saavad tööl teistega vesteldes rääkida oma lapse suhkrutest, nii et ei märka nende nägudel varjatud või varjamata igavust? Nööp rõõmustaks kindlasti ka teisel päeval tööle minnes veel "vanast rasvast". Eelmisel töökohal töökaaslane küll huvitus sellest, kui ise juhtusin mainima. Praegu uue kohas aga unustan end ja ütlen vahel ka, et hommikul oli suhkur kas kõrge või tõesti ilus ehk korras. Meil on ju see suhkru jälgimise värk juba lausa veres ja ei unune hetkekski. Aga noh siin foorumis küll hingame kõik kergendusega, et ehk ka edaspidi on mingi selgus ja piirid su lapse suhkru kõikumises, mis sest et oleme teatud mõttes võõrad, ehk kauged ja samas nii lähedased!

väga tugev side siis su kaksikute vahel, isegi yhtegi haigust ei taha teineteiseta läbi elada :) huvitav, kui nad juba nii suured olid sel ajal kui haigus avastati, kas siis tekib see võistlusmoment ka lastes, et kes suudab paremini oma numbreid korras hoida ja täpsem insuliini doseerija olla. kas nad arutavad seda omavahel või pigem on selline suhtumine, et peaasi et enam-vähem oleks, pikemalt küll ei viitsi teemaga tegeleda? lihtsalt maria, sellest on vahest kahju jah, et inimesed su lähedal nii suurt rõõmu ei tunne sellest, kui üks päev on ilusad suhkrunubrid olnud. oleks hea suur kuhil õnne, mida jagada :) aga ju seda ongi keeruline mõista, kui pole päris lõpuni asjas sees. aga siia teie sekka sellest imepäevast rääkima tulla oli küll tõeliselt hea tunne. ...oh see imeline internet, mis oma seeneniidistike kaudu meie kõigi tuppa jõuab..

Tere ja jõudu teile kõigile! Äkki oskab keegi ka minu küsimusele vastata: Kas Eestis on kuskil osta testribasid ACCU-CHEK Sensor Comfort glükomeetrile? Saime selle koos testribade tagavaraga kingituseks, aga nüüd saavad ribad otsa ja siiani pole kuskilt uusi osta saanud. võib vastata ka e-mailile : nord.stern@hot.ee