Tere! Mina soovitaks kõigepealt hästi rahulik olla. Sinu lapsega ei juhtu mitte midagi, ta võib rahulikult edasi lasteaias ja balletitunnis käia ning oma toas magada. Teil on glükomeeter, seda kasutage usinalt. Lapse peab sööma korralikult ja eriti nii väikese lapse puhul on see lausa raudne reegel, sest nad liiguvad piisavalt. Trenni kindlasti magus jook kaasa. Aga kindlasti peaks harjumuseks saama ka kommide kaasas kandmine igal pool, õue minnes kindlasti magus taskusse, meie laps sõi enne õueminekut näiteks võileiva lasteaias (tavaliselt ju hommikuoodet ei ole, aga meie leppisime kasvatajatega nii kokku, võileib oli kaasas). Kui imelik tunne on, kohe komm põske, pärast on aega mõõta. Kõrge suhkruga ei juhtu lapsega midagi, selle saab alla süstida, madalast aga peaks võimalikult pea lahti saama ja sellepärast ka selline soovitus. Ma tean, võib öelda, et mis mõttes kõrge suhkruga midagi ei juhtu. Lühikeses perspektiivis ei juhtugi ning laste diabeediga on prioriteet see, et laps ei satuks ebakindlasse olukorda (mida hüpo on). Samas ei maksa muidugi ka hüpot demoniseerida. Algusest peale peab lapsele sisse kasvatama paari põhitõde, neist üks ongi see, et kui on imelik tunne, tuleb kohe midagi (magusat) süüa. Ütlesin eelnevalt, et kommid, aga eks igaüks leiab ise selle õige vahendi. On neid, kes kasutavad kiireks abiks glükoosidropse, meie jälle marmelaadikomme (Tiina jm), mõjuvad meie puhul efektiivsemalt (laps diabeetik alates 4. eluaastast, mina ise haigestusin 9-aastaselt). Sama põhitõde peaks rääkima ka lasteaias. Lasteaiatöötajaid ei maksa hirmutada kõigega, mis "juhtuda võib", vaid just selgitadagi, et laps võib süüa kõike (ja lasteaias kohe eriti, seal liikumist eriti palju), aga tal peab olema võimalus süüa oma komm ka hetkel, kui tal juhtub halb olema (ehk siis hüpo ajal). Ja rõhuta, et hüpo ei teki üldse kogu aeg ja igal hetkel, ning kui korralikult sööb, siis on neid esinemisi üldse väga harva, ning lapsega ei juhtu ka suurt hullu midagi. Enne trenni peaks suhkur olema 9-10 kandis, siis on esialgu kõige julgem. On ju parem, kui ta ei peakski keset trenni midagi tarbima. Mõõtke esimestel kordadel enne trenni ja pärast trenni ning siis saab parema pildi, kas on selline valik (suhkru kõrguse suhtes) õigustatud või peaks olema madalam, aga võib-olla hoopis kõrgem. Ja kui on alla 9, siis võiks enne trenni midagi süüa, nt võileiva. Diabeet on iga konkreetse inimese puhul suur katsetamine, aga kirjutage üles, mis tulemused mingi tegevuse juures mõõtes on, siis saab parema pildi. Ka enne õueminekut kindlasti mõõtke, seda teen näiteks ka mina täiskasvanuna - mõõdan enne väljaminekut, enne seda, kui pean esinema või tundi andma, pärast õuest tulekut, pärast tundi jne. Liikumine on igal juhul näidustatud, ma nüüd kordan end, kuid ikkagi ütlen veelkord, et selles mõttes on diabeet vaata et tervislik haigus: liikumine muudab enesetunde paremaks, annab ainevahetusele hoogu juurde. Nii et ärge jätke ära trenni ega õueskäike, lihtsalt mõõtke ja sööge. Kui kõrget suhkrut peaks kiiretoimelisega reguleerima? Oleneb, mis on kavas teha. Kui laps on suhteliselt paigal järgnevad tunnid, siis on õigustatud ka alates 9-st (ühe-kahe ühiku kaupa), aga kui on kavas liikuda, siis kuskil 16-17 ehk on näit, millele võib kaks-kolm ühikut süstida. Laias laastus arvestusega, et süstitud ühikute arv korda kaks lahutad glükomeetri näidust ning saad selle tulemuse, mille peaks saama seda süstides (nt suhkur on 16, sina süstid 4 ühikut - 4x2=8, 16-8=8 - umbes selline suhkur peaks mõne aja pärast olema - seda siis juhul, kui ei kaasne liikumist, mis võimendab insuliini mõju mõnevõrra). Toonitan, et see on skeem, mida mina ja poeg kasutame, see ei pruugi teile sobida. Proovi tõesti ühe-kahe ühikuga, lapse organism on äraarvamatu ja mõõtes saate ise teada, mis teile sobib. Süsivesikute arvutamise kohta ei oska mina midagi öelda eriti tarka. Esmalt on hea teada, millised toiduained sisaldavad liht- ja millised liitsüsivesikuid. Seda teile kindlasti räägiti ka. Köögiviljadest sisaldavad peale kartulite süsivesikuid ka mais, oad, läätsed ja herned (kõik ikka liitsüsivesikud). Minule ei sobi ükski neist, pojale jälle sobivad kõik. Igal juhul vajab organism süsivesikuid ja kui lapsele vähegi maitseb, siis peaks toidukord nendest midagi mõnevõrra sisaldama. Porgand sisaldab ka süsivesikuid, kuid tegelikku muljet avaldab organismile ainult n-ö kontsentreeritud porgand, ehk siis porgandimahl (minu puhul). Niisama tavalise toidu sees ei jõua keegi neid nii palju süüa, et sellest mingit mõju tuleks. Aga siin on juttu olnud, et mõnele inimesele siiski - nagu öeldud, diabeetikud on igaüks erinev, igaühel on erinevad toiduained, mis suhkrut tõstavad või siis ei tõsta. Piimatooted sisaldavad laktoosi, mis on liitsüsivesik. See oleneb organismist, kas see laktoos lõhustudes mõjub ka veresuhkrule või mitte. Valdavalt seda süsivesikute hulka ei arvestata, aga te proovige - las laps sööb ja siis mõõtes hiljem saate teada, kas tema veresuhkrule avaldab näiteks kodujuust mõju või mitte. Minule ei mõju igatahes. Unustasin end nüüd rääkima, loodan, et mingit kasu oli sellest jutust ka. Kirjutada võib mulle heid@smail.ee, kui on midagi veel, mis tahaks lähemat selgitamist. Tahaks veel lohutada, et ei ole hullu midagi. Diabeet on tänapäeval väga hästi kontrollitav haigus ja mis kõige parem, ei takista elus hästi hakkamasaamist. Ma saan aru, mida sa mõtled sellega, et ei julge midagi teha ega kuskile minna. Diabeet on ühtlasi (ühe diabeetiku sõnadega kuskilt artiklist) nagu köielkõnd, ei tea ju, kus äkki valesti astud. Aga võib lohutada, et tegelikult ei juhtu midagi, ka veidi dramaatilisemad olukorrad on lihtsalt lahendatavad. Minagi ei julge enne magama minna - ikka veel - ilma, et ma poleks lapse suhkrut mõõtnud. Ja hommikul ärgates on esimene mõte, kas kõik on korras ikka teises toas. Vaatamata sellele, et ma ise olen suurema osa oma elust I tüübi diabeetik olnud ja lapski juba nii suur, et tunnetab end väga hästi. Selle irratsionaalse hirmu vastu ei saa muu kui glükomeetri ja julgusega :)