Mina mõõdan oma 4 aastasel pojal ( kes nüüdseks juba aasta aega diabeetik) kindlasti igal hommikul. Edasine sõltub päevast. Kui oleme suutnud menüüs ilusti püsida ( st. kui toit on õigetes kogustes söödud) , siis ma ei kiusa rohkem, vahel enne und ka, kui kahtlus tekib. Sellisel juhul, kui oleme ilusti reþiimis püsinud, teen päevi, kus mõõdangi nii 10 korda, enne ja peale sööki ja öösel ka, seda siis nädalas korra. Muidugi tuleb sedagi ette, kui laps ei soovi süüa, või sööb midagi sellist, mis tõstab kiiresti ja siis langeb kiiresti. Sellistes olukordades tuleb ka tihedamini torkida. Ja kui on haigus kallal, siis ka mõõdame tihedamini. Õnneks laps sellest suurt probleemi ei tee enam, ja üritame neid torkekohti ka vahetada. Öösiti olen vahel võtnud ka varbast verd (päeval selline protseduur kõne alla ei tule). Praegu oleme ribadega ilusti välja tulnud.üle ei jää eriti miskit, aga puudu ei ole ka tulnud.

Päike, palun räägi, kuidas mõõtmine kapillaare kahjustab ja sellega tüsistusi põhjustab? kuulen sellist asja esimest korda.. arvasin ikka, et pigem rohkem mõõta kui vähem. ise mõõdan keskmiselt iga päev 4-5 korda. vahel rohkem. ja vahel ka vähem.

Mul sama küsimus, et mis tüsistused, siis tihedast mõõtmisets tulevad, ja kas pole mitte nii, et see tihe mõõtmine, pigem annab mulle võimluse haigust paremini kontollida... Ma juskui olengi aru sanaud, et kui veel sai kord nädalas mõõta arsti juures, siis need inimesed praegu rabelevad tüsistuste käes, või olen ma valesti aru saanud. Mina olengi see "paha ema " kes oma 1,8 a lapsel u 10 päevas mõõdab, sellest siis 2 korda öösel 8 korda päeval. Ma juskui ei saa nõnda teha, et ei mõõda ntx enne sööma hakkamist täna oli lõunajal näit 2,1 nu andsin natuke rohkem ju süüa, samas, kui eelmine päev oli lõunaajal 12, siis annan jälle mõned ühikud vähem süüa, ntx 30 süsi asemel 25... Öösel sama teema, meil kindlasti nädalas 2 ööd, kus v/s nii madal 2-3 kus vaja mahla öösel joota.. vahest mõtlen, et mis siis oleks saanud, kui poleksi öösel mõõtnud... Meil on ka ntx olnud päevi, kus vaatan lihtsalt, et laps nõnda imelik... olen siis mõõtnud ja siis on isegi 11 kord juba ja lapsel v/s 1,5!!! Ja mina hoian väga rangelt kellaaegadest ja ühikutest kinni...ei ole nii, et sööb, siis kui tahab... ikka kindlatel aegadel kindlad kogused. kõik arvutan välja, ma teen ju seda selleks , et mu lapsel oleks vähem tüsistusi tulevikus. Mul õde diabeetik tema mõõdab samuti enne igat söömist, enne magaminekut ja nii kui ta ennast imelikult tunneb, ta juba 10 aasta haigusega sõbraks olnud... nu ei kujuta ka tema ette, et mõõdab 2 korda päevas ainult... Ma juskui ei kujutanud ette et diabeetiku enda poolt, tuleb etteheide, miks nii palju mõõdetakse... Ja see väljend kiusama on väga vale, see on ju lapse enda heaks, minu piiga pole mitte kunagi nutnud mõõtmise pärast samuti süste tehes ei tee ta piuksugi, pigem rõõmus saab süüa, tuleb alati sirutab ise oma näpud välja,sets ta nõnda harjunud... Ma hästi vabandan, et sekkusin, tundsin ennast natuke puudutatuna, sest mina ju olen see paha ema, kes oma last kiusab....

Tudeerisin raamatu "teie laps ja suhkrudiabeet" uuesti läbi. ei ühtegi viidet kapillaare kahjustavale toimele. Ikka vähemalt 3-4 korda päevas tuleb väikelastel mõõta vs. Nendel ikka kõige kõikuvamad suhkrud. Kasvab suuremaks tuleb ka stabiilsus. Vene ajal tehti tõesti vs. selliste laiade "rauast lansettidega" ja laborandid said kogu oma paha tuju su verevõtmisele välja elada. Näpp valutas veel tükk aega.Nüüd on isegi lansetid humaansemateks läinud. Saab isegi erinevaid astmeid valida torkesügavusele, peenikestest nõeltest rääkimata, mida võid vahetada vastavalt vajadusele. traumad palju väiksemad. vot laps saada 21 a. tagasi- nende võimaluste ja teadmiste juures on tõesti suur ime!!!! Ju siis oli määratud lõpuks ka midagi hästi minema. Eks mängis rolli ka "Pärmivabriku" ligidal olek. Tean ühte tuttavatki, kes selleks nimelt sinna tööle läks, et arstidel ligidal olla.

Lapsdiabeetikud ja alles haigestunud on loomulikult teine teema.Kõik võtab aega ja stabiilsus ning kontroll vs üle saavutataksegi kogemuste ja aastatega. Ja samas on staažikatel omad probleemid,eelkõige tunnetuse osas, sest ei pruugi aru saada, kas mul on 5 või 15 vs väärtus ning alles mõõtmine annab arvu, millega tuleb nõustuda. Olen My-ga 100% nõus, et kõige aluseks meie haiguses on kompenseeritud vs. Olin hiljuti koos diabeetikuga, kelle ühe käe sõrmed ei tööta korralikult (ei haara, ei kirjuta), nad on valged ja tuimad, valutavad tihti ja kõige enam neljas sõrm ning vestluses sain teada, et üheks põhjuseks oli öeldud talle kui diabeetikule, et tihe torkamine kahjustab väikseid sõrmeotsa kapillaare ja aastatega võivad kahjustuda ka sõrmeotsa närvid jne. Kindlasti jätsid jälje vene aja vastikud torkenõelad ja teab mis kõik veel,sest staaži tal pea 40a. Loomulikult ei pruugi kellelgi teisel seda juhtuda ja kindlasti on siin mitmed põhjused koos, aga tahtsin jagada ja küsida teiste täiskasvanute ja staažikate diabeetikute käest, et kuidas nemad mõõdavad.Lihtsalt üks juhtum meie seas. Aga iva on minu arust selles, et veelkord kinnitust saada - ükski diabeetik ei sarnane teisega.Me oleme nii erinevad oma haigustega. Kui ohooloom mõõdab 10-12 korda ööpäevas ning My rohkem kui kaks korda, siis mina saan hakkama nn tavapäeval kahe mõõtmisega. Oma vs keskmise üle olen üliõnnelik - 5,5. Selline on minu case. Mingil määral on ka pidev süstimine kahjulik, aga me ei saa ju hetkel kasutada inhaleeritavat insuliini ning nn kella käel kannaksin ka mina meeleldi, et vaadata, mis mu vs väärtus on ja seda ilma torget näpuotsa tegemata. Kokkuvõtteks: sorry, kui keegi haiget sai ja plaanis mul seda kindlasti polnud. Olgem rahulikud ja tehkem niivähe torkeid kui saab, et oleks korras ja kopenseeritud vs väärtus Päike

Laste kiusamisest veel nii palju, et meile vähemalt õpetati ( nii " Õunakeses", kui ka arst rääkis sellest), et võimalusel, suhkru mõõtmisel lapsel vältida piiritusega näpuotste nühkimist, vaid piirduda vee ja seebiga pesemisega. Nimelt piiritust sisaldavad def. vahendid kuivatavad hirmsasti nahka, seda eriti ka pisikestel, kelle nahk niigi õhuke. Õues või autos muidugi ei jää muud üle.

Ma nüüd ka mõtlesin veel järgi, päris põhjalikult. Ma loodan, et sa ei pahanda, Päike :P, kui natuke arvamust avaldan. Seda nimelt, et ühe 40-aastase staažiga diabeetiku järgi, kellele keegi kuskil ütles, et ÜKS tema sõrmede olukorra põhjustest võib olla veresuhkru mõõtmine, ei saa teha ühest järeldust, et sõrmeotsast vereproovi tegemine viib raskete tüsistusteni. No ei saa, noh. Nagu Ake ka ütles, on sellise staažiga inimese suurem osa haigusest jäänud Nõuka aega, kus mõõdeti suhkrut ikka väga harva (minu mäletamist mööda kord kuus profiilipäev, a´4 korda haigla või polikliiniku vahet jooksmist). Pealegi on vist sõrmede tuimuse ja mittetöötamise põhjuseks diabeetikutel üks muu tüsistus, mis ei sõltu üldse vereproovide arvust, vaid diabeedistaažist ja veresuhkru tasemest...mul ei tule nimi meelde, need, kel see on, kindlasti teavad, ma siinkohal vabandan. Neid tarku, kes veidraid põhjuseid seoses suhkruhaigusega välja mõtlevad, erinevatele tervisehädadele siis, jätkub meditsiinis ka küllalt. Kahjuks. Tegelikult pani mind kirjutama see mõte, et siin foorumis käib palju murelikke emasid, kelle lapsed just haigestunud, või ka lihtsalt äsjahaigestunuid. Selline jutt, et veresuhkru mõõtmine äkki hoopis kahjulik on (no ei ole ju tõestatud!), võib nad hoopis segadusse ajada ning nende värskete suhkruhaigete olukorra kogemata hullemaks ajada. Teatavasti ei allu I tüübi diabeetiku veresuhkur ikka alati loogikale ning seda tuleb mõõta, et vajadusel olukord normi viia. Tuleb! Mina olen alles mõõtma hakates oma suhkru tõeliselt stabiilseks saanud ning ei tea ühtegi teist vahendit, mis nii hästi aitaks, koos mõistuse ja meelekindlusega muidugi, aga siiski. Rootsis saavad suhkruhaiged riigi kompenseerituna nii palju ribasid, kui neil just vaja läheb. Kui suhkru mõõtmine kahjulik oleks, ma väga ei usu, et see siis lubatud oleks. Eks kahjustab vbla tõesti see torkamine kapillaare, kuid antud juhul on see vist ikka väikse mure kui hüppav veresuhkur ja teadmatus, nii et pole nagu suuremat valikut, või. Veelkord vabandan, kui mu jutt kangesti karmisõnaline välja kukkus. Olen mitu päeva käinud ja mõelnud sellele küsimusele.

Vabandan, õige oleks lantseti. Mõned komad on ka puudu (minu kirjades tavaline vist):((

Kontrollin veresuhkrut 5-6 x päevas umbes, vastavalt vajadusele ka rohkem. Jään eriarvamusele torgete arvu kokkuhoidmise suhtes (et nii vähe kui saab). Mul on tunne, et diabeetikul (või diabeetiku vanemal, vastavalt suhkruhaige enda vanusele) on neid muresid ikka natuke rohkem ja muid, kui hakata kokku lugema, kas äkki ühe süsti või mõõtmiskorra võiks ära jätta. See on lihtsalt ohtlik ja mõttetu. Selline asi siis.

CareLance lantsetiseadeldis võimaldab ohutult võtta vereproovi ka käsivarrelt, käelt, peopesast, reielt või ka kõhult. Nendes kohtades on vähem närvilõpmeid kui näpuotsas ja need on vähem tundlikud punkteerimisele. Leidsin selle lause nende kodulehelt. Paluks "kolleegide" kommentaare. Ise olen küll veel vanamoeline, aga .....huvitav endalegi miks? Kaie

Mingi uus torkeseadeldis välja tulnud. Saime just uue disainiga cresensi glükomeetri, seal oli küll tavaline torkaja. Kas see näeb ka kuidagi teistmoodi välja? Lähen jaanuaris arstile, kas saan selle siis sealt?