Jeerum! No see on nüüd küll äärmiselt kummaline lähenemine. Jääb vedelema? Ma ei tea küll siiani mitte ainsatki pumbakasutajat, kellest oleks pump vedelema jäänud, kuna see ei meeldi või ei sobi. Häbeneda? Mis siis nüüd tähtsam on? Kas tervis või mingi häbenemine? Minu laps on 12 ja juba kaua pumpa kasutanud. Ei paista tal see riiete alt mitte kuskilt välja. Alati on kas pluus peal ja,või pumb on pandud pükste või seeliku sissepoole nii, et see ei paista üldse välja. Arvan nagu Kerstigi, et tänapäeval on noortel ju kõiksugu pleiereid ja vidinaid nii, et kui see ka paistaks välja, siis mitte keegi ei tuvastaks ära, mis riistapuuga tegemist on. Mis veel häbenemisse puutub, siis ma olen oma last küll selles mõttes julgustanud, et oma haigust ta kõva häälega kuulutama ei pea, aga häbenema ka mitte. Klassikaaslased on ilmselt harjunud. Nooremates klassides küll oli mingi narkomaaniks nimetamine, aga nüüd pole enam kuulda olnud. Aasta tagasi, terviseõpetuse tunnis aitasin lapsel oma haigusest ettekande kirjutada, mille ta esitas oma klassikaaslastele. Rääkis haiguse olemusest, kontrolli all hoidmisest ja sellest, kuidas talle abi anda kui midagi juhtub. Õpetaja tegi meile sellise ettepaneku ja laps ise oli kohe nõus. Pumba juurde tagasi tulles, siis Hirmuga mõtlen sellele, et aastad aina lähevad ja siis, kui ta täisealiseks saab, siis tuleb sellest "lõbust" ilmselt loobuda. Tõesti, ei kujuta elu ilma selleta ettegi, eriti veel pubekaeas, kus suhkrud hakkavad veel rohkem omatahtsi tegutsema. Imestan veel sedagi, et kas su laps siis ei taha, et torkimist vähemaks jääks? Usun, et kui tal see nii nädal-paar peal on olnud, siis ta sellest enam ei loobuks. Kersti, haigekassa finantseerib ka Accu Cheki pumpa. Aga MiniMed vist on etem.

Kas teda siis see ei lohuta, et süsti enam pole ja kõik toidud lubatud, lihtsalt ennem nuppu vajutus... Tänapäevaste insuliinidega (erinevalt nendest, mida lastele endokrinoloogid kirjutavad) on kõik toidud lubatud ja puuduvad kohustuslikud söögiajad. Väike nõelatorge on tühine, võrreldes kõigi ebamugavustega, mida pumba kandmine põhjustab. Usun endiselt, et pumpa kasutavate laste hea vs ei ole mitte tänu pumbale, vaid insuliinile, mida läbi selle aparaadi manustatakse. Ei imesta, et kooliealine ei taha seda vidinat endale külge riputada, mina ka ei taha, isegi mobla sokutan pigem taskusse või käekotti ja veel ööseks endale midagi külge rippuma jätta...no ei!

Ühinen Ake arvamusega, et ei tasu imestada, et kooliealine ei taha pumpa külge riputada. (muide, keegi ei ole seda laitnud ega vaielnud ja näinud on neid ka iga vähegi koolitatud diabeetik). See on väga hea, kui laps on seadmega nii harjunud, et see teda ei sega. Mina näiteks olen aastakümnetega süstimisega nii harjunud, et kui keegi mulle praegu ka tasuta pumpa pakuks (mida täiskasvanu puhul ei juhtu), ei tahaks ma seda mingil juhul. See, mida nii Ake kui mina öelda tahame, on see, et ärge palun väga imestage, kui teie laps seda teismelisena enam võibolla kanda ei taha.

Ok, minu pikk kiri kaudus just ära... Ühesõnaga ma tahtsin öelda, et Ake, mu õde jagab täiesti sinuga arvamust :) Ta kah mitte kunagi ei taha seda masinavärki endale saada... Aga mina arvan, et see ikka minu lapsele ainu õige variant. Ise ma mõtlen, et minu plika tõesti kasvab sellega koos, ehk ei teki tal sellised häbenemise teemasid. Ja nuh eks see tema valik, kas ta tulevikus ka seda tahab või mitte. Egas mina sundima ei hakka, aga oleme mehega sel teemal rääkinud, et kui ka Kertu saab 18 ja soovib siiski pumba raviga jätkata, siis meie kui tema vanemad haiguse kulusid jäämegi toetama ( sest eks noorel ole tõesti raske seda raha leida) Eks nõnda kaua toetab, kuni laps endale ise jalad alla saab ( korralikule tööle jne ülikoolid läbi ) magidon, aga miks üldse peakski teiset ees süstima, mul õde alati nii diskreetene selles suhtes olnud, alati lahkub, kas wc- mitte et ta häbeneks seda, vaid ei taha küsimusi ja neid pilke... Nu mina küll tõesti nuppu saan teiste ees vajutada, aga nu üldiselt ka mina võõras seltskonnas lähen eemale, sest ma olen väsinud sellest, mismoodi mu last hakatakse siis vaatam, kui imelooma ja rääkima, oi kui kahju ja vaene laps jne. Kergem on korraks kuskile vaiksemasse kohta minna...

Minu 16 aastase lapse klassivend on ka diabeetik ja tal on pump.Küsisin siis ,et kas segab ka ,sain vastuseks et üldsegi mitte ja ,et on ikka palju,palju parem kui süstides.Ise ta seda ei häbene,demostreeris mulle suisa oma pumpa.Klassis pidavat ka kõik teadama,et tegu diabeetikuga ja elu pidavat olema nagu lill.Üks päev oli ta meil siin külas ja pugisid meie lapsega kartulikrõpsu,mina kohe küsima,et kas endale liiga ei tee ja ,et ma tooks talle hea meelega kartuleid kapsa-hakklihahautisega tema aga hakkas laginal naerma . Nii,et mina arvan,et see pump on ikka hea asi küll.Oma lapsel ma seda veel ette ei kujuta,sest nii kui päev algab ja vihma ei saja siis meie laps kohe basseinis on ja õhtuks suudab ta end nii ära mökerdada,et vannis käik on kohustuslik.

Alustaks sellest, et jutt ei olnud väikelastest, kelledele on pump tõesti hetkel vist parim lahendus, vaid koolilapsest, kes on täiesti võimeline ise toime tulema oma süsivesikute ja insukate arvutamisega, kui vaid talle võimalus antaks. Emmed unustasid jällegi, et ka täiskasvanud diabeetikud ei ela kiviajas! Miks sa laidad sellist asja, mida sa ise ilmselt pole ihusilmagagi näinud, veel vähem proovinud? Huvitav lähenemine...kuidas saaksin avaldada arvamust asja kohta, millest midagi ei tea? Loomulikult olen endale asja selgeks teinud ja kaalunud pumba plusse ja miinuseid (maksumus ei kuulunud kumbagi tulpa). Ja samas, emmed, kas tunnete tegelikult tänapäevaseid insuliine? Kas teie olete nende "hingeeluga" kursis? Miks halvustate pumba mitte pooldajaid, kui ise ei teagi, millest jutt?

Sa võtad kuidagi jube isiklikult seda asja siin. Kui sa kirjutad kirja nimelt mulle, siis kuidas teisiti see olla saabki? Lapsele on pump hea lahendus, keegi polegi teisiti väitnudki, kuid hea vs'i tasakaal on ka süstides võimalik saavutada. Kordan veel kord oma seisukohta, et pump ei ole imevahend, mis suhkrud korda teeb, nupule vajutaja on, sõltumata kas on see siis pen'i või pumba nupp. Kui keegi usub teisiti, siis see on tema valik, aga milleks hakata lahmima, et kas ikka tead, kas ikka tead... Sinu laps ütleb praegu, et pump on OK, aga laura-liisi laps nii ei arva ja ma saan tast aru ning kuna siin foorumis hetkel kirjutavad ainult pumba pooldajad ja jutt on siiski ainult plussidest, siis üritasin talle öelda, et ta laps ei ole ainus, kes nii tunneb. Muide, tean viie aastast diabeetikut, kes viskas hundiratast selle peale, kui ta vanemad, tema nõudmisel, pumba kasutamisest loobusid. Ja mis puutub teadmiste pagasisse, siis mul on suht savi palju keegi teab. Puuduvad igasugused alaväärsuskompleksid. Arvasin siiani, et on tore teistega oma teadmisi jagada, aga kui pole vaja...

Ka meil on pump jutuks tulnud. Vastus - kategooriline ei. Kui mõtlen poisi pidevatele trennidele ja pikkadele rannapäevadele ei kujuta ka ise teda pumbaga ette. Rannas on ju lihtne korraks koti juurde joosta, suhkur ära mõõta, vastavalt vajadusele lisaamps või -süst ja vette tagasi. Ma arvan, et enne trenni peaks ka vist kanüüli välja võtma - pole vist hea sinna pihta tugevam löök saada. Judost-karatest loobumine ei tuleks kõne allagi, sinna ta tahtis juba lasteaias enne diabeeti. Kolme aastaga on ind ainult kasvanud, ei tahaks et laps tunneks, et diabeet on talle takistuseks millegi tegemises. Väikelapse puhul on pump vist tõesti parim lahendus, aga teismeline peab selleks ikka ise valmis olema.

Mina olen aru saanud, et algajatel väikestel diabeetikutel on seda ilusat glükohemo suht raske saavutada. Kersti on siin selles suhtes medalit väärt. Ehk olid eelpoolmainitud lapse eelnevad glükohemod veelgi kõrgemad, et arst neid kiitis? Kui minu laps haigeks jäi, siis esimene glükohemo pärast haigestumist oli koguni 11 millegagi (mul võttis ikka kole pikalt aega, enne kui ma süsteemile pihta hakkasin saama), ning kui järgmiseks korraks saime selle 9 peale, olin saavutatuga tolleks hetkeks ikka väga rahul. See aga ei tähenda, et antud tulemusel peaks pidama jääma. Me püüame edasi, aga alla 7 pole seda veel kordagi saanud. 7-ga on meie arst igatahes meiega rahul. Need vanusegruppide tabelid on välja toodud dr. Šhori raamatus "Sinu laps ja diabeet" (kui mu mälu mind ei peta). Ake! Mina tahan ikka, et sa meiega oma teadmisi jagad! (Sul paistab neid palju olema ning lisaks teooriale, oskad Sa seletada, kuidas neid praktikas kasutada). Mina olen igatahes siinset foorumit lugedes saanud tühjaks jäänud lüngad ära täita. Aitäh, Teile, kes Te võtate vaevaks oma kogemusi jagada! (P.S. On tore, et vaatenurgad on erinevad!)

Tore lugeda, et pole asjata foorumis aega raisanud. Eks minagi olen oma teadmised põhiliselt teiste staažikate diabeetikutega kogemusi vahetades ja ennast jälgides (pean endiselt päevikut) kogunud. Abiks muidugi ka minu arst, Ulvi ja kirjandus, kuid diabeet siiski iseõppijate haigus, paraku... Pumba teema juurde tagasi minnes, tooks välja tema peamise miinuse minu jaoks - ma peaksin loobuma vesiaeroobikast, sest olla tund, poolteist ilma igasuguse insuliinita ja samal ajal trenni teha ja pealegi 2-3 korda nädalas (mitte paar korda suvel rannas), ei ole mingit moodi organismile hea. Süstides seda probleemi pole - Levemir on mul organismis 24h. Aktiivsete pubekatega ilmselt sama teema - pump segab. Häbenemine ja varjamine on siin mitmeid kordi jutuks olnud. Kui nüüd tohib...irw...siis uudishimulike vältimiseks, ei vaata enne ega pärast süstimist ringi. Silmsideme puudumine välistab ka uudishimulike küsimused, kes nägi, see nägi, kui ei meeldinud, eks pööranud pea ära...WC on minu jaoks out, sest sellises patsillipesas ma ennast süstida ei saa. Ja nüüd "magustoit" :)). Sain siin küllaga süüdistusi, et pole pumpa ise endal katsetanud (ka süüdistaja pole seda endale külge riputanud) ja ei tea millest räägin... Olen alati rõhutanud, et räägin tänapäevastest insuliinidest, nii et magidon, sul oleks kena oma sõnad tagasi võtta, pärast süsti toimub pika insuliini tõus, mis jõuab haripunkti paari tunni pärast (sry, kui tundidega praegu eksin, enam ei mäleta täpselt), hakates siis üsna kiiresti langema, kuni järgmine pikatoimeline peale tuleb see on eilne päev.

ja kui inimene teeb aktiivselt trenni, siis aktiivse treeningkoormuse tagajärjel põletab organism küll enam süsivesikuid, kuid ka kogu treeningu vältel vajab organism norm toimimiseks insuliini, mida pumba küljest ära võttes organism enam ei saa, süsteravi korral on pikk insuliin baasiks olemas. õnn muidugi, kui trenni ajal maost vereringesse imenduvad süsivesikud kompenseeritakse trenniga üksühesse. aga kui on süsikaid rohkem, siis jäävad need vereringesse ringlema. ja trenni tegelik koormus avaldub ikkagi pärast treeningut päris pika aja vältel. treeningu ajal on insuliin vajalik, jooksmisest üksi ei piisa. olen lugenud, parim aeg treeninguks on tund-poolteist peale söömist-süstimist.

Ja nüüd "magustoit" :)). Sain siin küllaga süüdistusi, et pole pumpa ise endal katsetanud (ka süüdistaja pole seda endale külge riputanud) ja ei tea millest räägin... Olen alati rõhutanud, et räägin tänapäevastest insuliinidest, nii et magidon, sul oleks kena oma sõnad tagasi võtta Jah Ake, võtan sõnad tagasi, Sinul on alati õigus!

pump meil jah nüüd peal olnud üle kuu. alguses oli proovipump. nüüd siis päris oma pump. see on hea, et on võimalus osaliselt maksta. lapsel suhkrud kipuvad ikka kõikuma. kuigi tunduvalt vähem, kui süstides. kõik sõltub igast pisimastki asjast. näiteks laps on närvis, või tujust ära, kohe teevad suhkrud seda mida tahavad. ja teismeliseeas on eriti palju seda tujutsemist. tundub, et nüüd on suvi ka meile lõpuks jõudnud. ja veedame palju aega rannas. ex seal veits raske selle pumbaga. ujub nagunii ilma pumbata. insuliini ei saa. siis mõõdab ja paneb korraks pumba peale vajutab vastavad ühikud, laseb rohu sisse hoiab veits aega ja jälle pump maha. sest uuesti ujuma minek. ja ega rannas ujumisriiete peal ta küll seda pumpa kandma ei hakka. siis on küll vist lihtsam süstimine.

järelhüüdeks: head ujumist siis! pumbaga seonduvalt ongi minu põhimureks just probleemid, mis seonduvad pumba remondiga. aga küllap Magidonilt saab ka sellele minu probleemile ammendava vastuse. millest mina kui diabeetiku ema puudust tunnen, on kehaga ühendusesolev glükomeeter, millelt saab pidevalt haige oma veresuhkru näitu vaadata. see oleks pumbast vajalikum, sest süstimisega on võimalik inimesel endal toime tulla, kuid veresuhkrut inimene veel instrumendita mõõta ei saa. ja kõige kaasaegsema pumbaga kaasasolev glükomeeter ei näita ka vs näitu pidevalt. aga noh, pole miskit parata, tuleb edasi elada.

Me nüüd juba 3 nädal Levemiriga katsetame. Alguses tegime õhtul 1 ühiku Levemiri,( hommikuti meil ikka Novomix ka). Esimene nädal oli ikka väga kohutav. Õhtused-hommikused suhkrud olid 20 ümber. Enne oli Novomix ka õhtul, laps harjunud enne und sööma, mina jälle ei julge seda Novorapidi palju juurde teha, kardan ööseks hüposse lasta. Nüüd teeme õhtul 2 ühikut Levemiri, lisaks siis 2,5-3,5 Novorapidi. Hommikuti meil endiselt Novomix- 14 ühikut. Tundub, et lõpuks hakkab looma. Tasapisi lähevad suhkrud loogilisemaks ja stabiilsemaks. Ennelõunased suhkrud ka enam-vähem paigas 7-10 kanti. (Hetkel olen väga rahul). Nüüd kui kole kõrgeks viskab, oskan vähemalt põhjusest aimu saada. Igatahes loodan, et saame ülejärgmiseks nädalaks suhkrud paika, siis hakkab jälle lasteaed, ja seal selle süstla ja glükomeetriga tal keegi järgi ei jookse. Ake! Levemiri kogemus meil hetkel väga aktuaalne, nii et kui tüli ei tee, siis võiksid jagada küll.

Tere kõigile vaidlejatele:). Esimest korda loen seda foorumit tundega, et kellelgi on puhkus puhkamata jäänud. Seni olen ikka üsna mitmed korrad foorumit lugedes heas mõttes laginal naernud ja kiitnud oma mehelegi, kui muhedad on diabeetikud ja nende lähedased. Olen sellest kõvasti tuge saanud. Aga siinne kraaklemine on lausa nõmedaks kiskunud. Loogiline, et igalühel on oma arvamus, aga minna isiklikuks teemas, mis on NII ISIKLIK, pole jsut väga mõistlik. Hetkel on tunne, et vaieldakse teemal, et punane auto on parem kui sinine... Või roheline parem kui kollane - kuigi mõlmad viivad punktist A punkti B. Aga olgu see minu arvamus. Ise olen kolmese daibeetiku ema - pool aastat süstisime, pea pool aastat oleme pumpa kasutanud. Pumpa süsti vastu ei vahetaks vabatahtlikult küll. On olnud paar korda vajadus süstida, ja need on olnud meie lapse õudukad. Pumbaga on ka jamasid jah - uued kanüülid ei kannata kriitikat - osad töötavad, osad mitte. Aga sama on ka peniga - kui pead süstima 1-2 ühikut, ei tea kunagi, kas see jääb kehasse või tuleb koos nõelaga välja. Omast kogemusest räägin. Ja ma pole hooletu ega saamatu, selles olen kindel. Samas glükohemo oli hoolikal süstimisel 9, pumbaga kohe peale esimisest kuud 7,5, uued nr tulevad usutuvasti oluliselt paremad. Seega numbrid räägivad iseenda eest. Ja siinkohal nõustun eelkõnelejatega - et seda väikelaste puhul. Tean mitmeid täiskasvanud diabeetikuid, kes on süstimisega rahul, nr korras. Aga vahe on kehamassis ja ins koguses, mida vaja kehasse viia. Sry täiskasvanud, ma ei tea, mitu ühikut te keskmiselt korraga süstite, aga kindlasti on vahe nt 1 ühik versus 10 ühikut - 1 ei pruugi kehasse jõuda, 10st midagi ikka jõuab. Samas pumba/süsti vahe on meie lapse näitel selleski, et süstiga ei saanud laps kõike süüa (tean juba ette, mis kriitika selle jutu eest saan, aga no ma ei anna 15 kilosele mahla, mis ta nr kosmosesse viib..), pumbaga aga oleme tagasi seal, kus enne diagnoosi - laps sööb kõike, mida mina temale luban (tervisilikult loomulikult). Ja joob ka mahla, kui seda väga tahab - sest ma saan selle neutraliseerimisega iga kell hakkama. Tänu pumbale. Süstiga ei saanud. Tean, et täiskasvanud saavad, sest 50-80 kg ei tee klaas mahla seda, mida 15sele. Lisaks saab pumbalaps nii ujuda kui kõike muud lapsele rõõmu valmistavat teha - kui väga mõlluks läheb, võtame pumba kasvõi pooleks tunniks maha, laseme mürgeldada, anname boolust (ilma torkimata!) ja möll edasi. Ja veel: dr Einbergi "kaitsmata" jätta ma ei saa - tema on jah see tubli naine, kes on loonud Eesti lastele võimaluse pumbaraviks. Muud tema kiituseks pole vaja öeldagi - sest teod räägivad iseenda eest. Pikk jutt sai, aga ju mul oli siis ka vaja rääkida:) - valik - kas pump või süst - on sügavalt igaühe enda oma. Ja arvan, et on hädavajalik, et selliseid kogemusi siin vahetatakse. Enne oma lapse pumpa veetsin mitmeid öid foorumit lugedes, et veenduda, kas teen õige valiku. Tänud nendele, kes julgustasid!

Nii palju kui mina mäletan, siis veel aasta-paar tagasi arstid Levemiri lastele välja ei kirjutanud.

Teine pool kirja läks uttu, paraku just seal oli iva, aga noh kriitika on juba ilma selletagi kõva... Muide, magidon, paar aastat tagasi ei olnud Levemir veel üldse Eestis kasutusel.

Põhjus, miks läksime 3 insuliini peale oli poja veresuhkrute kõikumine. Kuna laps käib reeglina 2-3 päeva nädalas lasteaias(sõltuvalt minu töögraafikust) ja sealsetelt kasvatajatelt ma nõuda ei saa, et nad süstiksid, siis oli meil siiani süsteem, et kui lapse peale lõunat lasteaias ära võtsime tegime kiiret juurde. (Lisaks hommikusele-õhtusele Novomixile). Nüüd on poja vajadused muutunud võrreldes eelmise sügisega, kui saime peaaegu ainult Novomixiga läbi. Veresuhkur hakkas hirmsasti kõikuma ja hommikuti õhtuti kole kõrgeid näite viskama. (Eks siin minu viga ka, kõikidele suutäitele järgi ei jõua, lisaks on praegu õueski palju toredaid ahvatlusi, mis seda suhkrut imeväel tõstavad ntx. vaarikad jms.). Niisiis meie tohter soovitas proovida Levemiri just selleks, et seda stabiilsust veidike sisse tuua. Novomixita päris ilma me ei saa veel- lasteaed esialgu ei süsti, (aga eks ma meelitan veel). Aga õhtuse süstiga annab meile Levemir vabadust veidi juurde. (Enne oli vaja süüa kell 18.00. ja kell 21.30.). Nüüd meil enne und oodet süüa vaja ei ole, aga kuna harjumus selleks on, siis sellest probleemid algasidki. Mitte ei oska seda täpset kogus välja arvutada, mida sellele toidule katteks teha. Imelikul kombel just õhtune kiire insuliini süst käitub kummaliselt, kord tõmbab hästi ruttu maha, siis jälle ei saa aru. Aga eks me katsetame. Varsti jälle arstile ja siis vaatab uuesti kõik üle. Levemiri tegime alguses 1 ühiku, nagu enne mainisin, ja kui peale 2 nädalast kasutamist tundus nagu oleks vett süstinud, tõstsime 2 peale. Tasapisi hakkab pilt muutuma. loodan, et saame jälle ilusaks. Süstimisega on nii nagu on- noorhärral valitud kohad, kuhu süste teha. Samas suurt kisa nende pärast meil ei ole ja ühest asjast on poiss väga hästi aru saanud, kui tahab maiustust või midagi toidukorra vahele siis tuleb ise ütlema teinekord, et süsti vaja teha.

Ake, olen nõus, et eks see iva süst versus pump ikka torkimises ju ongi. Kellele torkimine ok, sellele v-o küll süst lihtsam lahendus. Kellele aga torkimine vastunäidustatud, sellele ikka pump. Insuliinid ju liiguvad parema kvaliteedi poole nagunii. Timpsnarmik, siinkohal oled välja toonud väga olulise poindi - just sellisele lasteaialapsele, kellele kasvatajad/õpetajad keelduvad süsti teha/boolust anda, on pump parim lahendus sellepoolest, et pumbale saab panna ju kellaajalised boolused - lasteaias ju tead, mis kell sööb. Saad pumba nii seadistada, et a la 11.30-12.30 tuleb peale x ühikut, mis neutraliseerib lõunasöögi jne. Seda ikka lasteaiast nõuda saab, et nad garanteerivad, et laps sööb x koguse süsisid igal söögikorral, et insukat liiga palju ei saa.

Kiks Tore, et oled viimaks keegi, kes vaevus mu kirja mõttega lugema. Aitäh sulle! Pole viimasest postitusest saadik foorumit lahti teinud...nii palju mõttetut lahmimist...ei jaksanud enam. timpsnarmik Lugesin su kahte viimast kirja...äkki vahetad lasteaeda? Mul siin hea targutada, aga, kui on lasteaias hea med.õde või kogemustega hakkaja kasvataja, siis teed hommikul pika (Levemir)ära ja edasi kulgeb päev, kas või telefonitsi - kasvataja loeb sulle ette, mida süüakse, palju on õues ringi rahmeldatud ja sina teed kiired arvutused, palju kiiret insukat vaja süstida. See siis ideaalvariant...aga seniks oled tubli ikkagi!!