Niisiis, kõigepealt natuke tagamaadest. Olen muide 16 aastane neiu. Väiksena oli mul hommikuti üles ärgates halb olla, pea käis ringi ja iiveldama ajas. Selleks ajaks kui ma riided vahetatud sain ja söögilaua taha jõudsin oli juba parem olla. Halva tunde ennetamiseks hakkasin ma rahulikumalt tõusma, pikutasin voodis veidike, hingasin sügavalt. Mõne aja möödudes jäi see järele. Ükskord juhtus nii, et sõin liiga palju rosinaid, terve paki nimelt. Mul hakkas väga paha ja ema tõi köögist teed, mis järele oli jäänud. Tee sees oli ka suhkur nii et oleks pidanud vist hullemaks tegema, aga tegi paremaks. Käisin arsti juures, seal tehti test. Test nägi välja nii, et hommikul ilma söömata andsin verd, kahe tunni pärast läksin tagasi, andsin uuesti verd. Siis anti mulle liiter glükoosivett. Jõin selle ära ja tehti uus vereproov. Kõige selle tulemusena teatas arst, et veresuhkur on mul normis, küll aga võib tegu olla kõikuva veresuhkruga, mis avaldub halva toitumise korral. Arst soovitas mul oma toitumist jälgida ja saatis koju. Pärast seda on mõned juhtumid veel olnud, kuid alati aitas suhkruvesi. Ühel korral hakkas mul päris paha, kuid ma ei arvanud siis et see veresuhkrust on. Hingasin aga sügavalt sisse ja välja ning koondasin oma mõtted sellele, et mul parem hakkaks. Mõjuski. Nüüd siis eilsest.. Eile sõin ma hommikusöögiks hommikuhelbeid piimaga, mida söön iga hommik. Päeva jooksul sõin veel mõned marmelaadikommid. Lõunaks sõin kartulisalatit ploomimahlaga. Mingi aeg läksin poodi ostsin veel ploomimahla ja šokolaadi. Ema tegi ploomimahla ja vaniljejäätisega jäätisekokteili, jõin seda ühe klaasitäie. Maiasmokk nagu ma olen, sõin ma terve šokolaadi ülejäänud päeva jooksul ära. Šokolaad oli muide Kalevi oma, valge mustikate ja õhitud riisiga. Õhtul tuli emale külaline, kes tõi mulle külakostiks veel šokolaadi. Ka see kadus arvuti taga istudes. Seekord siis piimašokolaad. 50 grammine. Kui ema mulle õhtusöögi ette kandis hakkasin ma tundma, et mul on halb olla. Talitasin vanaviisiliselt ja tõin suhkruvett. Tuli küll liiga lahja, aga mul oli liiga halb, et püsti tõusta ja suhkrut lisada. Sümptomid olid muide madala veresuhkru omad, mis on veider kuna ma ainult magusat põhimõtteliselt olingi söönud. Pea käis ringi, iiveldama ajas, nõrk oli olla, kõhu asemel oleks nagu suur ja õõnes auk olnud. Mida aeg edasi, seda hullemaks läks. Lõpuks hakkas mul nii paha, et läksin vannituppa ja istusin sinna maha, kartes, et ma endal terve sisikonna välja oksendan. Istusin seal veidi, hingasin sügavalt ja läks paremaks. Läksin tagasi elutuppa, sättisin end mugavasse asendisse ja panin teleka mängima, et tähelepanu oma kehvalt olekult mujale saada. Siis hakkas hooti käima. Kord oli väga halb, siis oli juba täitsa terve tunne. Ei osanud enam midagi süüa ega teha ja ega ei julgenudki. Vahepeal käisin wc-s ja siis hakkas juba palju parem. Poole 12 paiku oli mul juba piisavalt hea tunne, et magama minna. Süüa ma ei tahtnud, isu polnud. Aa.. hakkas halb enesetunne umbes 9 paiku. Jäin üpriski kohe magama kuigi lihased tõmblesid ja käed värisesid veel teki allgi. Hommikul tõustes olin ma päris närvis, lootes, et mul parem on. Suhteliselt oli ka, aga ikkagi nõrk tunne. Kõht oli väga tühi ja ma otsustasin varajasele kellaajale vaatamata ärgata. Kohe kui teki pealt maha lükkasin hakkasin üle keha värisema. Selline tunne nagu värinad oleks luust läbi käinud. Kerisin hommikumantli ümber ja läksin värisedes kööki. 15 minutiga sain ma apelsini kooritud. Sõin sellest üle poole, mõtlesin, et igaks juhuks rohkem ei söö. Nüüd on jälle samamoodi, külm on, värisen kergelt, enesetunne on halb. Kuid nii hull siiski ei ole kui eile. Lihtsalt väga haige tunne on. Kardan, et eilne kogemus võis mu organismi päris läbi raputada. Kas keegi oskab soovitada, mida ma sööma peaks, et hea enesetunne taastada? Ja mida üldse sellistel juhtudel tegema peaks? Ma ise mõtlesin, et lähen arsti juurde, lasen selle testi uuesti teha ja siis arstil mulle toitumiskava paika panna, mdia ja kui palju sööma peaks. Ei tahaks, et eilne korduks. PS! Olen mures ka sellepärast, et kõikuv ja kõrge veresuhkur võib kahjustada südant, aga mul on emapoolses suguvõsas südamejamad. Kardan, et mul võib ka süda nõrgeneda, seetõttu tahaksingi kiiremas korras abi saada.

Nii. See, mis sul eile oli, oli rahvakeeli nimetades "süda vesine". St sa sõid peaaegu ainult magusat ja see ajabki lõpuks iiveldama ning võib üsna sandi enesetunde tekitada. Rohuks on midagi väga soolast, näiteks soolaheeringas. Olen ise umbes samas vanuses (veidi nooremana) taolise olukorra läbi teinud ja tean, millest räägin :). Teiseks, sinu toitumisest. Et oma enesetunnet parandada, peaksid sööma KORRALIKKU TOITU. Pole vaja mingeid muid erinippe ega, hoidku selle eest, uut sukrukõverat (kui sulle juba korra öeldi, et veresuhkur on korras, siis on ta korras. Suhkrukõver on päris karm meetod ning seda ilmaasjata teha ei tohi, ma arvan). Korralik toit, st tasakaalus: piisavalt kõiki toitaineid, süsvesikuid-valke-rasvu-mineraalaineid. Hommikul lihtsalt kaerahelveste asemel puder, lõunal supp ja/või praad, õhtul samuti. 2 vahepala võiks ka olla, hommiku- ja lõunasöögi ning lõuna- ja õhtusöögi vahel. Siis mõni puuvili, võileib vmt. Magus ei saa ega tohigi olla keelatud, kuid ainult sellest elada ei saa, nagu isegi näed. See, mida sööd, mängib väga olulist rolli ka sinu enesetundes. Ei maksa välja mõelda mingeid keerulisi põhjuseid, kui pole proovinud kõige lihtsamat. Ja ma olen üsna kindel, et kui hakkaksid normaalselt sööma, siis on ka enesetunne hoopis teine. Ja kui parasjagu üldse midagi ei taha, aga sant on olla, siis viil leiba või saia, mitte aga šokolaadi ja jäätist. 47 kilo 170 cm juures on ikka üsna habras, "kerge kont" on siiski väga väikese tähtsusega selle juures :). Ma loodan, et sa natuke ikka usud mind. Olen ise nooremana väga palju söömisega kimpus olnud ja nüüd aru saanud just seda, mis ma eelnevalt kirjutasin: korralik toit annab hea enesetunde (olen praegu 36). Ja ükski asi pole kahjulik, kuni sellega üle ei pinguta (ma mõtlen siis, toidu aspektist).

No ma midagi sellist arvasingi endal olevat. Ma olen ka selline inimene, kes läheb kergesti närvi. Ja siis mul hakkab veel hullem. Praegu üritan nüüd rahulikumalt võtta ja vaadata mida ma söön. Täna pole ma palju söönud, isu endiselt pole, aga enesetunne juba parem. Nõrkustunne pole enam nii tugev. Põhimõtteliselt ongi selline tunne nagu ma oleksin haige. Kergelt uimane on olla ja isu pole. Aga eks ma ikka midagi ajan endale sisse ja küll see üle läheb.

Nüüd teist hommikut järjest juba tõustes halb enesetunne, aga see võib olla ka sellest, et ma väga ei söönud eile. Isu endiselt pole. Kas sapipõiepõletiku korral ei peaks mitte kõht ka valutama? Minestanud pole ma kunagi. Kaldun siiski ise kõikuva veresuhkru poole, kuna arst mulle sellise diagnoosi kord pannud on.

Tere Kelly, mul tekkis selline küsimus, et kui pikk sa oled ja milline on su kehakaal?

Aga jah, mul tekkis su lugu lugedes mitu mõtet....suures osas olen nõus ohhooga, et peaksid oma söögisedeli tõsiselt üle vaatama ja kiired süsivesikud välja jätma. Aga teine mõte oli seotud kilpnäärme hormoonidega-ehk oleks mõtet kontrollida.

Ega jah, mul närvid ka sassis. Ma võin ennast haigeks mõelda ka. Mul eile oli ka mitu korda nii, et kõik tuli meelde ja siis hakkas uuesti halb. Aga üldiselt ma rahunen ruttu maha ka. Praegu vaheaeg ka, üritan lõdvamalt võtta. Täna juba palju parem olla, kuigi hommikul tõustes oli ikkagi halb. Nüüd külmaga hakkavad veel lihased tõmblema. Täna sõin hommikuks hommikuhelbeid, paki pealt vaatasin, seal mingeid magusained pole. Puhas täisteravärk, mingid vitamiinid ka veel sees. Vahepeal tegin paar võileiba, siis käisin lauluproovis ja nüüd koju tulles sõin salatit ja pudingut. Enesetunne päris normis, see haiglane tunne on ka ära kadunud. Ma pean arsti juurde nagunii minema, siis räägin arstile ka sellest. Tänan veelkord kõigile nõuannete eest. :)

*Naerab* Ei :D Kohe päris kindlasti mitte. :D Täna hommikul tõusin jälle varakult. Siiski suutsin uuesti magama jääda. Halb oli olla jälle. Muide, mingit iiveldust ei ole. Lihtsalt enesetunne on halb ja värisen kergelt. Nagu oleks hästi närvis millegi pärast. Söök ei tahtnud ka kuidagi alla minna. Segadusse ajab see, et eile oli juba täiesti normaalne olla. Käisin lauluproovis, siis sain värsket õhku ka. Pulss oli vahepeal proovis liiga kõrge, pakuks, et koguni midagi 140-ga. Aga noh.. ma hakkan juba sellega ära harjuma, et hommikuti kõige parem olla pole. Päeva edenedes läheb paremaks.

Heh, mina paki pealt lugesin, täistera värk. Seal polegi mingeid magusaineid. Need ongi siuksed magedad. :D Võid ma ei söö muide. Aga kui ma päevas nii palju sööksin siis ma läheks lõhki. Ma söön küll päris palju, aga no mitte nüüd nii palju ka. :D Eile polnud isu lihtsalt. Täna hommikul polnudki enam halb olla, värisesin ainult veidike. Aga eks ma proovin selle toitumiskava siis järgi. ;)

Kõiki kirjutisi ei maksa ka uskuda. Kas McDonaldis on kuskil kirjas, et burksid ja friikad on kahjulikud? Hommikuhelbed võivad olla valmistatud täistera asjadest, ainult nad on sedavõrd ära röstitud, et on nagu tavalised maiustused. Ja miks sa neid magusaineid kardad? Loomulikult käi ka arstil, aga siiski minu tõsine soovitus on, et söö korraliklt. Räägid, et kui sa niipalju sööks läheks sa lõhki. Ei pea siis suppi ja praadi suurt portsu sööma, söö niipalju kui jõuad. Aga söö ikka SÖÖKI, mitte koguaeg snacki. -M-

No kirjuta siis ka, mis arst ütles. Arvan ka, et asi pole mingitmoodi diabeediga seotud, aga kindlasti vajad sa arstiabi kui selline jama. Tervislik toitumine, aga on ikka ja alati kasuks. -M-

Tore, et terve oled. Mis mel siin ikka nii väga vinguda, eks Sa juba suur tüdruk, ise tead mis teed. See peale kuute söömine- pakun, et enamus siin kirjutajatest sööb isegi (või söödab oma lapsi) just kella 18 paiku, ning hiljem veel lisakski (lihtsalt diabeedist tulenev eripära).

No, vastu ma hakkan vaidlema tõesti, aga see ei tõesta midagi. Esiteks, on mul füüsiline puue, mistõttu mu ema tööl ei käi. Tähelepanupuuduse võite kohe kuu peale saata. Siis, arsti juures ma käisin. Kirjutan siia täpselt, et teistel oleks parem mu seisundit hinnata. Ja ma olen psühholoogi juures käinud. Ma olen täiesti terve. Pubekaiga kas alles tuleb või hakkab mööduma. Tegemist on siiski meditsiinilise probleemiga, seda tõestab ka arsti diagnoos. Palun loe enne hoolikalt mu psotitusi kui enda arvamust peale hakkad suruma.

timpnarmikul on seekord täiesti õigus :) Igaks juhuks mainin veel- seni, kuni sa EI-tad oma probleemi, ei sa sind keegi aidata... Siin teemas räägin ma PUHTALT enda kogemustest (mitte, et ma ise sedasi käitunud oleks, vaid olen kokku puutunud sarnaste juhtumitega). Ma soovitaks rate.ee-s blogi pidada. Seal saab kaastunnet ja värki....

Aga ma ei suuda mõtlemisega end haigeks teha. Soovitan internetist otsida infot fantoomhaiguste kohta ;)

Oeh.. Ma seletan nüüd selle kogu loo ilusasti lahti. Esiteks, ma ei ole kondikubu. Ma olen täiesti normaalses vormis. Need nõrkushood on mul kõikuva veresuhkru tõttu. Ma olen tugev. Ma ei ole väga tihti haige. Immuunsüsteem on üpris tugev. Mu lihased on.. minimaalsed. Teate et jalgade lihased moodustavad päris suure osa kehakaalust. Minu jalgade lihased on umbes 8-aastase omad. Jõuab nüüd kohale! FÜÜSILINE PUUE on selle nimi. Mul on tõsiselt kopp ees kuulamast kui peenikesed mu jalad on. Ma olen terve. Ainus haigus ongi kõikuv veresuhkur mis EI OLE seotud mu väikese kaaluga. Pigem mu ebakorrapärase toitumisega. Küll ma ka kasvades kilosid juurde võtan. Aga ma ei hakka toitu sisse suruma, lihtsalt selleks, et teistel oleks parem mind vaadata. Seni kuni mina end tervena tunnen, on mul teise arvamusest siiralt ükskõik.

Minu arust MAMMI kommentaar võis küll üpriski solvav olla. Aga jah, kui probleem on teada, siis on tore, pole mõtet eriti kaalu üle arutleda enam :)

Nüüdseks on juba kaks aastat möödas ja ma sattusin siia foorumisse ja otsisin miskipärast selle vana teema üles ja siin seda läbi lugedes mõtlesin, et kirjutan kommentaari puhtalt selleks, et ära panna *naerab* Kulla Krants.. paar aastat on möödas. Ja probleem on olemas, kuigi taandunud. Mu arst on vahetunud ja ka tema on kursis, et mul on II tüübi diabeet. Ma olen käinud vahepeal psühholoogi juures, kuna see on puude astme määramise juures vahel kohustuslik olnud. (Uurib, kuidas ma igapäevaelus hakkama saan ja kas mind koheldakse halvemini ja mis kõik) Mul on füüsiline haigus. Vaimselt olen ma täiesti terve ja ma olen teadlik, mis on fantoomhaigus. Nii et kuna sina mind nii "kenasti" tookord aitasid, aitan nüüd ka mina sind. Võta oma tähelepanupuuduse diagnoos ja mine sellega nõustaja juurde. Nad on toredad inimesed, ausalt! Sinu kohta kehtib ütlus - Enda silmas palki ei näe, teiste silmis pindu märkab. Tänan tähelepanu eest. :)

Au ja kiitus sulle, Ohoo! Ja kui kahe aasta möödumisel Kellyt veel häirib Krantsi öeldu, siis see aeg läks tühja...

Igaüht muidugi ei saadeta. Aga ma olin tol hetkel üsna noor ja ma nagu mainisin ära ka, et uuriti, kuidas ma koolis hakkama saan ja kuidas üldse tavaelu toimib. Pealegi on puude astme määramises küsimustik, mis hõlmab iseseisvalt hakkama saamise küsimusi. Üldsegi.. Ma käisin 11 arsti läbi, nende seas ka psühholoog. Pole midagi erilist. On sul füüsiline puue, et nendest asjadest nii teadlik oled? Hetkel on kaal tõusma hakanud. Vaikselt, aga siiski. parem ongi kui ta tasapisi tõuseb, siis ei kao kilod ära. Peaksin vist miskit 48 kilo kanti olema ja eilsest saati 19 aastat vana. Kasv on seisma jäänud ja veresuhkruga on probleeme harva, kuna kontrollin toitumist. Frossy, aitäh sulle lahkete sõnade eest. Kahjuks olen mina igasuguste ravimite vastane nii palju kui suudan. Ehk siis.. Kui saan ilma, siis valin selle variandi. Alles hiljuti võtsin elus esimest korda aspiriini peavalu vastu näiteks. Ma kaevasin selle teema jälle üles tegelikult väikese mõttega ka. Ma olen tähele pannud, et veresuhkur hakkab kõikuma, kui ma olen närvis või ärevil. Eile õhtul nii juhtuski ja sellejärgsed hommikud on mulle tuttavad. Ärkan vara ja uinun kuskil 15 minutiks ja siis ärkan taas ja nii kuni ma viimaks täiesti üles tõusen voodist. Unenäod on alati väga segased ja tavaliselt seotud mingi kindla korraga. Kas ma siis pean mingid asjad ritta saama või midagi tegema ja ma ei saa seda kunagi tehtud. Need ärkvelolekuhetked segunevad unenägudega ja siis ongi selline hallutsinatsiooni sarnane olek. Ma ei tea, kas kellelgi siin on ehk samamoodi olnud. Aga mõtlesin, et räägin ikkagi. Ja mind üldiselt häirib see, et kuigi ma jälgin korralikult oma toitumist ja tänu sellele pole enesetunne kehvaks läinud, siis ärevusse minnes hakkab ta ikkagi kõikuma ja see on minu kontrolli alt väljas. Kas selle vastu võib ka mingeid abinõusid olla? Eile olin korralikult söönud ka. Sooja toitu õhtusöögiks ja ikka päevas mitu einet ja nii. Ja ometi lähen nii närvi ja enesetunne muutub sekunditega halvaks. Ja siis see kestab veel nii, et järgmine päev on halb olla. praeguseks on olek suhteliselt normaliseerunud ja ma olen suutnud endale korralikku toitu sisse ajada. Olen proovinud närvilises olekus suhkruvett ka juua, aga sellest pole erilist kasu olnud. Mõtlesingi siis, et küsin siit, kas kellelgi on ehk mingeid nippe. Kas siis midagi, mida süüa või juua või mingid hingamisharjutused või.. ma ei teagi. Psühholoogi koha pealt nii palju, et külastan teda ka mingi hetk. ja endiselt mitte fantoomhaiguste tõttu. Mul on täitsa korralik diagnoos olemas, kujutate ette. Mainiks ära, et ma olen inimene, kes andestab, aga ei unusta.

Kuna mul pole nii tõsine suhkruhaigus, siis mul pole ka seda mõõteaparaati. Pole nagu kunagi vaja olnud, kuigi samas eile ma mõtlesin küll selle soetamise peale. Aga kuna ma tavaliselt ei tee väga vahet, kas veresuhkur on madal või kõrge (kui ma just ei tea kindlalt, et ma õgisin enne viis kilo šoksi ära :D) siis ega ma seda suhkruvett väga juua ei julge. Aga vahel on ta mul närvitsedes aidanud ja see mingi üldtuntud võte ka närvis inimesele suhkruvett anda, nii et ma veidi proovisin. Natuke nagu enesetunnet tegi paremaks, aga kohe kui närvilisemaks muutusin, tuli kõik tagasi. Täna on igatahes juba üsna normaalne olla. :)

Mul on diagnoositud kõikuv veresuhkur. Tol ajal oli see veel suhteliselt teadmata vorm veel koguni. Ma olen seda siin enne ka maininud ja pealegi olin ma tol õhtul ikka diabeediku musternäidis. Kõik klassikalised sümptomid, mis mul alati veresuhkru kõikumisega esinevad, olid olemas. Ju see siis oleneb inimesest, aga mina tean täiesti kindlalt, millal mul on veresuhkruga jamad ja millal mitte. Probleemid on mul sellega olnud algklassidest saati ja ma tunnen enda keha piisavalt hästi, et ära tajuda, kui jamaks läheb. Ja ma mainisin nagu ära ka, et ma pole koguaeg suhkruvett joonud. Vahel harva ainult. Ja närvitsedes teaduoärast lähevad kõik hormoonid lolliks ning see on kindlaks ka tehtud, et närviline olek ei mõju diabeedikutele hästi. Ning jah, ma olen diabeedik. Mul lihtsalt pole krooniliselt kõrge ega madal veresuhkur vaid äärmusest äärmusesse kõikuv. "Pole nii tõsine seisund" väidet mõtlesin nii, et ma suudan seda toitumisega kontrolli all hoida ja tänu sellele mõjutab see enesetunnet harva, mistõttu pole ka vajalik olnud mingeid mõõteaparaate või muid lisatarbeid endale hankida.

pealegi olin ma tol õhtul ikka diabeediku musternäidis.Sinu kirjade järgi (lugesin algusest peale üle) pole sul halli aimugi diabeedist. Kui sa pole oma veresuhkrut kordagi mõõtnud, siis kuidas saad sa väita, et ta kõigub? Mida tähendab sinu jaoks väljend kõikuv veresuhkur? Tunniga 20'nelt 1,9'le ja vastupidi? Oma pika staazi juures võin julgelt väita, et vaatamata sellele, et sagedaste mõõtmiste tulemusena, tunnen oma organismi läbi ja lõhki, on siiski olnud juhuseid, kus aparaat näitab risti vastupidist enesetundele. Kriitilistes olukordades, eriti, kui glükomeeter ja suhkur on maha ununenud, on väga lihtne üle mõelda ja paanikasse sattuda. Hommikune pearinglus ja iiveldus on pigem madala vererõhu, kui madala veresuhkru sümptomid. Pealegi, kui vs on madal, siis parandavad enesetunnet ainult süsivesikud, sina aga kirjutad, et hommikusöögi ajaks oli enesetunne paremaks läinud ja aitas enne voodist tõusmist pikutamine. Ja see suhkruvesi...väidad, et oled diagnoositud diabeetik...veresuhkrut mõõtmata võib see halvimal juhul lõppeda koomaga. Tahaks kangesti paralleele tõmmata J.Smuuli ühe tegelaskujuga...

Mulle tundub, et siin aetakse segamine diabeet ja hüpoglükeemia. Minu teadmist mööda pole viimane alati seotud diabeediga ja on tõesti omaette diagnoos? Ehk Ake teab paremini? Arvan, et Kelly peaks vältima igasugust tegevust a la "õgisin viis kilo šoksi ära" ning jälgima oma toidu GI-d.

Mul pole aega kõikidesse siinsetesse vastustesse süveneda hetkel, aga kuna te siin kõik nii targad olete, siis äkki pakuksite reaalset abi ka. Küsimus on siis järgmine.. Täna hommikul (noh, mis hommik see kell 10 enam on) ei söönud ma midagi, sest enesetunne oli jätkuvalt halb. 11 paiku võtsin ette lühikese bussisõidu ja kohale jõudes oli veel hullem olla, nii et hüppasin haiglast läbi, et veresuhkrut mõõta. Kell oli siis kuskil pool 12 ja veresuhkur oli 5,2. Ma tean, et piir on 5,5 ja selles suhtes peaks ideeliselt kõik korras olema, kuigi arst ütles ka, et tühja kõhu kohta kisub liiga kõrgeks. Aga ma ise mäletan, et viimasel mõõtmisel oli mu veresuhkur 4,6 (pead panti ei anna, äkki oli 4,3 ka) ja tol hetkel olin ma mõned tunnid tagasi söönud. Mistõttu see 5,2 tundub mulle siiski kõrge. Haiglast mingit muud tarka juttu ei öeldud. Aeti vedelikupuuduse kaela ja saadeti mineraalvett jooma vaid. Ehk oskaks siin siis keegi seda kommenteerida, et kui normaalne see 5,2 ikka on. Hüpoglükeemia, nagu ma aru olen saanud, on seotud ju ka veresuhkru ja insuliini tasemetega? Ja mainiksin ära, et minu diagnoosi üheks osaks oli miskit sellist, et pankreas on laisk ja ei tooda insuliini piisavalt kiiresti, mistõttu suurte magusakoguste korral kipub jamaks minema. Selle diagnoosiga olen ma elanud enamuse oma elust ja vastavalt sellele ka kontrollinud, mida ma söön. Pealegi kui ma tulen siia heas usus abi küsima, siis oleks tore saada mingeid arukamaid vastuseid sekka nende "mine psühholoogi juurde" aruteludele. Sinna on mul nagunii saatekiri, olge mureta.

Sa ütlesid, et sul diagnoositi II tüüp. II tüübi puhul pankreas toimib väga hästi, lihtsalt organism ei omasta insuliini. Mulle endiselt tundub, et sa peaksid oma diagnoosi kohta arstilt ikka täpsemalt uurima :) 5,2 on normaalne ja ei tohiks sinu enesetunnet absoluutselt kõigutada.

Nii palju kui mina olen uurinud ja lugenud on teise tüübi puhul ka kinnitatud selline asi, et pankrease töös võib mingi häire olla. Minu teada oli see isegi siin saidil kusagil info all ära toodud. Tänaksin viimast vastajat. kirjeldatud tunnet on esinenud küll ja küll, kuid minu probleem ongi pigem selles, et kui mul juba kord nii halb olla on (nagu viimastel hommikutel näiteks) siis olen ma nõiaringis, sest söök lihtsalt ei lähe alla. Mainisid, et energia toodetakse rasvadest. Kuna ma olen siiski üsna kõhn, siis ma usun, et ka see võib enesetunnet mõjutada koos veresuhkru langusega. Lisaksin siiski, et ma pole haiglaselt kõhn ja minust ei näe läbi. Seda juttu ma enam kuulata ei viitsi.

Mariale (lihtsale): ma neelaisn ka lapsena sapisondi ja vedelesin sapipõiepõletikuga haiglas mingi aeg....näeh, sarnaseid asju meil teisigi peale diab.-st laste

Kelly Miks sa üldse siin kirjutad? Mida ootad? Enamik vastuseid Sulle ei sobi, oled pahane kirjutajate peale, kes Sulle vastavad.Mul pole aega kõikidesse siinsetesse vastustesse süveneda hetkel, aga kuna te siin kõik nii targad olete, siis äkki pakuksite reaalset abi ka. Kas pole armas? Pole isegi viitsinud postitusi läbi lugeda!!!Pealegi kui ma tulen siia heas usus abi küsima, siis oleks tore saada mingeid arukamaid vastuseid sekka nende "mine psühholoogi juurde" aruteludele. Sinna on mul nagunii saatekiri, olge mureta.Kena on. Erinevalt sinust, diagnoosi saanud diabeetikuid ei varustata saatekirjaga psüholoogi juurde. Ehk oleks Sul aeg endale aru anda, et tegemist on millegi muu, kui diabeediga ja leppida sellega ja spetsialistidelt abi leida. Tean, et oled alati sarnase sisuga kirjadele reageerinud rünnakuga, aga ehk oleks aeg aeg maha võtta ja teiste arvamusi kuulda võtta.

Enam vist keegi ei aita?

Kelly Viga minu väljenduses. Enne kõike ootaks midagi positiivset loomulikult, aga igasugune infovahetus on tore, kui see sulle sobib.

Ma lugesin esimesi postitusi ja pidin naeru pärast toolilt maha kukkuma. Kui sellist toitumisviisi söömiseks saab nimetada, siis saab varesest ka hea tänupühaprae :D Ja KORRALIK SÖÖMINE ei ole ka hommikuhelbed (selle asemel söö putru) ja "õhtul, kui kõht tühjaks läheb" ei ole ka mõistlik esimese asjana kompoti ja pannkoogi järele haarata... Samamoodi ei saa ma aru neist inimestest, kes normaalset toitumist võrdsustavad "kööki võileibu" tegema minekuga.