Oleme mõelnud ja ajame praegu asju, et avada Tallinnas üks lasteaia rühm nendele lastele , kus on väljaõppinud õpetajad ja med. personal.Väga tahaks teada, kas oleks tulemas sinna rühma lapsi.Praegu ei ole asi veel nii kaugel, et saaks öelda ,kuhu see tuleb, sest kõigepealt oleks vaja teada, kas lapsi oleks üldse tulemas. Rühm tuleks 2 - 4 ja 4 - 7 aastastele.

Mina olen jällegi seisukohal, et sellist rühma ei tohiks üldse avada. Miks? Sest sellisel juhul on võimalik teistel, kodulähedastel lasteaedadel väita, et pange oma laps sinna spetsiaalrühma, meie siin teda ei võta. Ma ei tea, kuidas teistega, aga mina tahan, et minu laps saaks tavaelus hakkama nagu üks tavaline laps. Et ta erineks teistest võimalikult vähe ja harjuks ajapikku ise enda eest vastutama. Selle hulka käib ka see, et ta on tavarühmas ning esialgu mõõdab kasvataja tema suhkrut ja vajadusel mõõdab, hiljem aga hiljem teeb ta seda ise, sest see lihtsalt käib tema elu juurde. Aga ei murra konti. Me ei tohiks ise kaasa aidata, et diabeetikuid peetaks invaliidideks (võeh, mis jube sõna, aga kahjuks jälle kasutusel) ja sellisteks, kes peavad olema mingites erilasteaedades ja erikoolides ja lõpuks jääma pmst koju kolletama, sest nad pole tavaliseks eluks ju võimelised (nb! selline eristamine viibki lõpuks ühiskonna selleni, et nii hakatakse diabeetikutest arvama, kui me ise sellele kaasa aitame). Mujal maailmas, vähemal Skandinaavias, käivad diabeetikutest lapsed tavaühmades, niipalju kui mina tean (olen sellest lugenud). Meil oli ka seni ikka suund, et eripäraga lapsed peaksid võimalikult palju osalema tavaliste lastekollektiivide tegevuses, st just käima tavalises lasteaias ja koolis. Ma arvan, et see suund võiks jätkuda. Vabandan, et siin niimoodi nüüd urisen. Ma olen nii kaua selle asja sees elanud, et on kohe selline oma seisukoht ja ma julgen arvata, et see on seotud kogemusega. Siin on juttu olnud, jah, sellest, et osades lasteaedades keeldutakse diabeetikust last vastu võtma. Aga kas ei peaks seda kohta muutma, mitte lihtsalt alla andma? Iga lasteaiaõpetaja on võimeline selle asja selgeks õppima, kui vaid talle õigesti läheneda ja mitte hirmu peale ajada. Palju polegi ju vaja teada.

Kersti, minu laps oli üle-eelmisel aastal haigestudes alles 4 ega teadnud ka midagi ei oma tunnetest ega mõõtmisest. Ta ei mõõda ju siiamaani oma suhkrut päriselt ise ega ka süsti. Kindlasti on meil lasteaiaga vedanud ja kasvatajatega samuti, kuid eks natuke ikka sõltub sellest ka, kuidas asja serveerida. Põhimõte on ju, et laps peab sööma ja võib süüa kõike. Kui ta pärast haigestumist jälle lasteaeda läks, siis alguses oli pool päeva, mina läksin lõuna ajal järgi ja mõõtsin enne, kui ta sööma hakkas. Mõne nädala möödudes hakkasid kasvatajad ka katsetama ja siis helistasin lõuna ajal, kuidas suhkur ja kas peab midagi ette võtma. Sealt edasi jätsin lasteaeda kirjalikud juhised täpselt iga veresuhkru koguse kohta, et paljuga tuleb juurde süstida ja mis puhul süüa. Siis leppisime kokku, et kui midagi on, siis nad helistavad, muidu mitte. Praegu me enam isegi ei helista, sest nad ütlesid, et neil ju paber ees ja sellest piisab. Hommikul lasteaeda jõudes mõõdan ise ja vastavalt sellele saab päev alati kas juurde süües või sellest pääsedes (poisil ainult hea meel selle üle). Serveerimisest just seda, et kui ise hakata asja hästi keeruliseks tegema, siis saavad sellest ka teised nii aru, et see on nii kohutavalt kole ja jube, et parem mitte sellist koormat enda peale võtta. Tegelikult pole selles midagi hullu ja vs mõõtmine, nagu ma siin ikka väidan, pole kosmoseteadus. Pumbal nupu vajutamine, nagu ma aru saan, on veelgi lihtsam kui süstimine näiteks. Samuti ei pea tänapäeva suhkruhaige laps ikka nii hullusti jälgima küll, mida ta sööb, nagu see vanasti oli. Selles mõttes ON diabeetikuga kergem, et ta ei pea järgima erimenüüd nagu näiteks teravilja- või laktoositalumatusega lapsed. Loomulikult on vahe, kas 2- või 6-aastane. Kuid ega su laps ju jäägi 3-aastaseks :).

kobisen ka natuke ,kuigi lasteaia kogemust vähe.Me nüüd olnud kodus tõbised,aga meil siis ka ,et kõik paberil kirjas ja kasvatajad väga altid ennast harima diabeedi valdkonnas.Mina sättisin pumbal basaali nii,et mõõtma peavad kasvatajad ainult lõunasöögi ajal ja siis peale magamist söödava oote eel, siis helistame ,et kui palju sõi ja kui palju vaja vajutada.Muu sellise S.O.S. info tegid nad endale selgeks juba teisel päeval.Basaali saime ilusti paika 3päevaga ja suhkur kõikub selle süsteemiga meil praegu 1-3 pügala võrra. Mis puutub erirühma ,siis saan aru nendest lapsevanematest ,kes seda pooldavad(2kuud tagasi oleks ka ise pooldanud),aga täna vaatan tiba teise pilguga.Arvan,et see kuidas kaaskondlased diabeeti suhtuvad oleneb suuresti sellest kuidas "meie" diabeetiku lähedased või diabeetikud ise seda teistele serveerime.Mina näiteks olen suutnud oma paar sugulast ikka nii ära hirmutada,et need keelduvad mu 3aastase lapsega üksi jääma isegi niikauaks kui postkastist lehte tooma lähen .Kasvatajate informeerimise puhul võtsin ennast kätte ja rääkisin ainult vajaliku,mis sai ka kirja pandud ja praegu kasvatajatel instruktsioon ilusti seinale teibitud.Ei hakanud enam diabeeti vürtsitama mingite õudustega sest muidu oleks juhtunud see mis juhtus eelpool kirjeldatud sugulastega.

Beti, tegelikult on või vähemalt oli ka eestis see süsteem, ainult selle vahega, et lasteaia töötajad pidid ise loengusse kohale minema (mis on ju ka loogiline). Lihtsalt mäletan kunagi õunakeses käies, et seal oli juttu, et kasvatajatele ja neile töötajatele, kes lasteaias diabeetikust lapsega kokku puutuvad pakutakse sellist loengut. Vist isegi saadeti vastavaid kutseid (siinkohal võin eksida), aga osavõtt oli alati 0. Nii, et võimalik, et lasteaednike harimisest selles osas on loobutud puhtal nende endi osavõtmatuse pärast. Aga see lasteaia loomise idee on minu mõistes küll super. Olen ka Myga nõus, aga oma lapse lasteaia ajast mäletan, et sealne personal oli üsna ükskõikne. Võimalik, et ma ise ei osanud vajalikele nuppudele vajutada, aga mis teha, ma ei ole lihtsalt sellise eriti pealetükkiva loomuga ka, seda enam, et juhataja suhtumine oli umbes selline, et noh hea küll, me lubame teil edasi siin käia. Mina oleksin küll oma lapse sellisesse lasteaeda pannud, kui oleks saanud. Ei usu, et see lapsesse erilisi hingehaavu lööks või õpetaks abituks.

Mina oleks küll sellisest rühmast huvitatud, aga muidugi palju oleneks asukohast. Ma tunneks ennast igal juhul palju rahulikumana. Ja ma ka ei tahaks uskuda, et seal rühmas käies, mingi märk lapsele külge jääb, sest ega kooli minnes ei uuri teised lapsed, millisest lasteaiast sa tulid. Ja pigem peaks ta ennast teiste omasuguste seas paremini tundma kui praegu, kui sünnipäevade puhul peab ta tordi asemel oma komme sööma, või kui magustoiduks on nt karamell-kissell vms, siis tema peab jälle mingeid oma asju sööma, sest süsivesikute arv on lõunasöögist juba täis jne. Kooli ajal ju selline mure kaoks, siis ta teeks omale süsti ja sööks, aga väikesel lapsel on seda raske mõista. Muidugi kui tavarühmas on sellised toredad kasvatajad kes ise süstivad ja arvutavad, siis oleks kõik muidugi kergem. Mina ideaalis tahaks küll, et kellegi asjatundlik ja hoolas pilk mu last lasteaias saadaks.

Millises lasteaias Katu laps käib,kui saladus pole?

Sorry,Mesimumm. Küsiti ju kas oleks tulijaid ja arvamust üleüldse.Mina ütlesin oma arvamuse ja teised ka ,see ei tee ju meist veel ometi egoiste.

Tere! Ainult diabeetikutele mõeldud lasteaiarühma loomise idee on üldjoontes väärt ja hea mõte, aga asjal endal on siiski kaks külge. Positiivne- Lasetaiaealised diabeetikud on ju veel selles vanuses, kus üldjuhul laps ise diabeedi kompenseerimisega eriti ei tegele. Tema eest otsustavad (kui palju, mida ja millal süstida; millal vaja mõõta; millal kiiret snacki vaja) vanemad või muu järelvaataja. Selles vanuses lapsed ei suuda veel ise olla oma haiguse peremehed. Seepärast määratakse üldjuhul väiksematele lastele ka puue alati "krõbedam" kui suurtele. Olen 100% nõus, et vähemalt kuni koolieani peaks diabeetikule määratama lausa sügav puue, sest järelvalve ja kõrvalabi vajadus on kohe kindlasti ööpäevaringne. Aga ega ma täpselt ei tea, milline määratakse? Äkki keegi kirjutab siia!!! Ja kui laps vajab järelvalvet, kõrvalabi ja juhendamist ööpäevaringselt on elementaarne, et teda ei tohikski paigutada tavalasteaeda kui keegi ei võta seal lapsevanemalt üle kohustust teda valvata. Või vähemalt peaks keegi võtma enda kanda selle, et igal ajal peab lapsevanemaga sidet. Ainult suund sellisel rühmal peaks olema diabeetikute integreerimine ja rehabiliteerimine mittediabeetikute hulka, mitte nende eraldamine mittediabeetikutest. Negatiivne- see tulenebki sellest kui hästi või halvasti see integratsioon ja rehabilteerimine välja tuleb. On oht, et me hoopis eraldame need puudelised lapsed muust maailmast ja nende tegelik sulandumine ja harjumine ilmaeluga ja enesega toimetuleku õppimine lükkub veelgi edasi. Kuna enamus elust tuleb elada diabeetikuil ikkagi, mitte teiste diabeetikutega koos vaid üldises ühiskonnas, siis kaldun ise mitte toetama sellise rühma moodustamist. Leian, et mida hilisem on diabeetikust lapse muu (mittediabeetikute) kollektiiviga harjutamine ja vastupidi (mittediabeetikute harjutamine diabeetikutega) seda raskemini harjumine läheb. Kui ideaalidest rääkida siis võiks puudega lapse üks vanematest saada nii piisavalt hooldajatoetust, et ta elab vajadusel oma haige lapsega ära ka mitte tööl käies. Isegi kui laps käib lasteaias saaks vanem käia seal igal ajal abiks. Aga jah, meil on see summa kõigest 300 krooni ja paljud OV-d arvavad, et liiga lihtsalt on antud vanematele neid hooldajaõigusi.... -M-

Tere Arvan et erirühm oleks ikka vajalik. Mu tütar käis lasteaias haigestumiseni, kuid ma ei julge teda tagasi sinna panna. Juhataja on küll nõus teha erimenüüd jms. aga on sellised pisiasjad, mis mind hirmutavad. Näiteks on seal medõde kes näitab end asjatundjana, et ta kõikega hakkama saab ja seetõttu eriti ei kuule, mida ma temale räägin. Ise ta rääkis selliseid asjad, et "diabeetikule füüsiline koormus on vastunäidustatud" või "kui unustada insuliinisüsti teha - suhkur langeb" . Ise nagu eriti ei tea ja kuulata ei taha, muidu on tore inimene. Ja hoopis seal hakatakse lapsega suhtuma nagu invaliidiga, ja rõhutama, et ta on eriline. Ja teine probleem, mis ma olen lasteaias kogenud. Vanemad viivad oma lapsi lasteaeda isegi kui nendel on köha, nohu ja ms. Ja juhataja suhtumine oli selline, et mis teha, lapsed on lapsed, nad alati haigestuvad. Ja mis siis, et kui laps on kodus ja haige, lasteaias toimub mingi üritus ja ta tuleb sinna osalema. Loodan, et kui oleks diabeetikute jaoks erirühm, siis seal suhtutaks tervisele austavam nii personal, kui ka vanemad. sest ise teate, tavalapsele nohu võib-olla tõesti ei tähenda midagi, kuid diabeetikule võb suhkur tõusma. Veel erirühma pluss on see, et laps näeb, et ta pole üksi siin maailmas, kes süstib ja mõõdab, on teised lapsed ka ja kõik normaalselt elu elavad. Ja personal kes läheb sellele tööle teadmisega, et läheb erirühma - on parem, minu arvates, kui see tavaline kasvataja, kelle pähe kukkus selline kõrgendatud vastutus. Mina erirühma avamist täielikult pooldan! Aga kellele vedas tavarühmaga võivad ju mitte tulla erilasteaeda. Tore kui valik ikka oleks.

My, sa võtad kole isiklikult asja... ma arvan et erimenüü all mõeldi, et kui laps süstide peal, siis ju kindlad süsvesikud, mis ta sööma päeva jooksul ära peab. Nuh kui nüüd õieti mäletan siis ,meil oli nõnda, et 30 hommikul, oode 10, lõuna oli 30 oode oli 10 ja õhtsöök 30 ja öine oode 20... need olid siis vajalikult, et süstid mõju ära katta ( hommikul 6 ühikut mixtardi lõunal 3ühikut actrapidi ja õhtul mixtardi oli vist 4 ühikut. St ma mäletan veel hästi, et kui vajalik oli, et ta kõik oma süsikad ära sööks sest, muidu läks v/s alla. Nuh kui aias olles on toit, mida laps ei söö, siis tuleb ju asendust pakkuda, st ei saa söömata jätta ( mina eeldan et seda mõeldi erimenüü all ) Ja siis kodus ei tule meditsiinitüütaja mõõtma jah, aga kui lasteaias on selline töötaja olemas, siis teeb tema need toimingud, sest ma kordan, kasvataja pole kohustatud tegema seda ( seadusega lausa ta ei tohiks seda teha) Ja egas kõik kasvatajd ( loe inimsed ) pole nii vastutulelikud, kui teil on. Ja see lasteaia rühm ju poleks ainult diabeetikutele, vaid kellel on suured allerigad, mingi toidutalumatus jne. Mina ei näe siin mingid lahterdamist...Ja oma elus ta saabki hakkama. Ja kommentaar on ju ka seni hakkama saadud.... vähesed saavad ju hästi hakkama, paljud hoiavad lapsi kodus ( k.a mina ) Paljudel on v/s väga paigats ära sest aias ei mõõdeta ja ei tehat süsti. Ma tean et paljud on läbi mõelnud oma töö nõnda, et käivad aias mõõtmas ise... aga kõigile pole see ju võimalik. Ntx ka seal palju kiidetud kiikhobus mõõdab med. töötaja ja ema käib lõunaeg nuppu vajutamas ( vähemalt ühe lapse puhul on see nõnda ) Ma kordan jõle vahva on see ,kui tava aias saab laps hakkama st kasvataja julgeb neid asju teha... aga mul endalgi kogemus, kus kasvajata palus mitte oma last tuua või siis kui ma ikka toon, siis ainult enda vastutusel ja tema ei jõua vaadata ja mõõta egas midagi... Ja ma olen selline inimene, kes alati diabeedist räägib väga hästi, mitte kunagi ei räägi halbadest külgedest jne. Et oleks ära hirmutanud inimese....

"Süstiv suhkruhaige laps ei pea samamoodi neid va süsivesikuid lugema, no ei pea. Mille jaoks on glükomeetrid ja lühitoimeline insuliin?" Kui ma süstin hommikul oma lapsele teatud koguse seguinsuliini, see peaks siis katma hommikusöögi ja ka lõunaks ettenähtud 30g süsivesikuid, siis kuidas ma lasen tal ära süüa lasteaia lõunasöögi mis sisaldab 60-70 g süsivesikuid!! Otse loomulikult pean ma enne lõunasööki veresuhkrut kontrollima ja ka süsivesikuid arvutama, ilma selleta oleks peale lõunaund asi täiesti metsas. On ju toidud igapäev erinevad, vahel süsikaid vähe, vahel väga palju. Kuidas ma saan sellega mitte arvestada?? Vahel käivad õues rahmeldamas, vahel mitte, vahel suhkur tõuseb, vahel mitte... Kui meditsiiniõde või õpetaja ei mõõda siis peab ju käima ema seda tegemas, aga ema käib äkki tööl!! Vabandage, läksin sellest teemast nii põlema, kuna mul endal just selline situatsioon, tööle minna ei saa, kuna käin lasteaias mõõtmas, seega mina praeguses olukorras oleksin väga rõõmus kui oleks selline lasteaed meil Pärnus ka, kus veel teisigi diabeetikuid oleks. Vähemalt senikaua kuni laps veidi suuremaks saab.

Meie laps ei söö jah enne õueminekut, reeglina, täna küll sai banaani amps kaasa antud, enne lõunat mõõtes osutus see amps ebavajalikuks. Ühesõnaga, vahel on vaja, vahel mitte, selleks ka tihe mõõtmine. Seaduspära võib tekkida küll ja tõenäoliselt tekibki aga vast suurematel lastel. Meie Pauline 3 aastat ja 3 kuud vana. Ja toidu kohapealt. Just seda magustoitu jah peabki jälgima, st süsikaid lugema. Meil vähemalt muudmoodi küll mõeldav ei ole. Ja ise Pauline kindlasti mõõtmisega veel hakkama ei saa. Ja veel, kuna ma juba väga hästi tean, et veresuhkrut mõjutab tuhat muud asja veel peale süsivesikute ja kuna need on ainsad asjad mida ma kontrollida saan, pean ma mõõtmist ja süsikate arvutamist väga oluliseks.

Meie ei korrigeeri lasteaia menüüd (ma ei tea, kuidas teistel siin kombeks, kelle lapsed lasteaias käivad). Kui on pannkook moosiga, siis on moosiga ja piim pole veel kunagi kurja teinud :). Meil see asi, et laps sööb suhteliselt nirult niikuinii, nii et pole ohtu kunagi, et ta üle sööks, liigub see-eest hästi palju. Ma siin ülevalpool kirjeldasin ka, aga lühidalt öeldes mõõdavad kasvatajad enne lõunaööki ja enne õhtuoodet ning vastavalt süstivad juurde, kui vaja, koostasin neile vastavad paberi, mis selle juures abiks. Mulle tundub, et nad muidu teda ekstra ei jälgi, mis pole ka vajalik, sest nad teavad, et diabeetikuga ei juhtugi midagi, kui suhkur ok :).

Ilma asjata närite nüüd My arvamuse kallal. Jutu iva oli ju selles, et tavalasteadadele tuleks rohkem peale pushida, et diabeeti akspteeritaks. Paraku erilasteaedade loomisega võib tekkida olukord, kus diabeetikust laps jäetakse ukse taha, vihjega, et teil ju oma aed moodustatud. Ok, Tallinna inimesel ehk ei olegi probleemiks, saab hädapärast ju last ntx. lasnamäelt õismäele ka aeda viia, aga mis peaks tegema kaugemad asukad? Tõepoolest kõik kasvatajad ei ole huvitatud mõõtmisest/süstimisest, süsivesikute arvutamisest. Ega nad ei peagi. Hea, kui mõned siiski teevad. Teisalt jällegi mammad/papad saavad anda ka oma panuse selliselt, et kasvatajad peaksid sellega minimaalselt tegelema. Üldjuhul last lasteaeda viies on teada ju päevakava ja menüü. Kas on õueminek või mitte. Telefoniside on samuti ju toimiv. Palju asju saab osaliselt ette prognoosida ja kui miskit ei toimi reeglipäraselt ( diabeediga kipub seda juhtuma), siis telefonitsi saab juhiseid anda. Suureks abiks on aegajalt olla lapsega päev rühmas ja teha nn. profiili päev ( mõõta enne ja pärast sööki, õues, võimeldes jne.). Ja kui sinna juurde kasvatajad ära instrueerida, siis asi enam-vähem toimib. P.S. Endiselt arvan, et väiksematele ja ebastabiilsete suhkrunäitudega lastele on selline rühm hädavajalik.

aga üldiselt - mis siin kakelda, kes on huvitatud - annab oma soovist teada ja kes ei ole huvitatud, see ei anna oma soovist teada - väga lihtne ju Kakelda polegi püüdnud...., siiski arvan, et ka need kes nö pole huvitatud erirühmas on millestki siiski huvitatud. Nt mina olen huvitatud, et diabeetikuid ei eraldataks mittediabeetikutest. Minu arust teeb see pikemas perspektiivis pigem halba kui head. -M-

Maie, miks sa sellele dieetõele nii väga rõhud? Esiteks pole tänapäeval see erimenüü-värk ju nii kasutuseski, teiseks mõtle nüüd natuke, kui laps kooli läheb. Mis dieediõde tal seal oleks? Siit jõuamegi tagasi selleni, et järgmiseks erikool... Ehk siiski mitte :). Väikeste laste osas saan erivajadusest muidugi aru, ma mõtlen, alla kolme. Aga nii väikest ikka ei panekski aeda, kui vähegi võimalik. Ega see alati muidugi nii lihtne pole, seda mõistan ka. Kuid tänan, kes aru said, mida ma siin üldse püüan väita või mida silmas pean :).

Ütlemata jäi see, et erirühm ei oleks väga aktuaalne, kui Eesti Haigekassa saaks aru, et sensoriga (mõõtev) pump on väikelastele hädavajalik, mitte mingi mõttetu vidin. Täna kahjuks ei ole sellest aru saadud. Ja see on ääretul´t kurb, kuna tean nüüd, millest unistan.

Eks muretseb ju iga ema nii või naa... ( vähemalt mina ise, mõtlen Kertule ka siis, kui tunnike olen eemal olnud ja ta oma isaga koos... ikka mõtlen, mis see suhkur teeb jne) Aga vat ma kujutan ette, et aias, kus on teadjamad kõrval oleks süda natuke rahulikum, kui seda tavaaias olles... Aga mul muidu küsimus nendel, kellel tavaais käivad lapsed, kas mõõedetakse nõnda tihti nagu Teie seda soovite ? Selles suhtes, mõõdan ma ise Kertul ikkagi suht tihti, peale ärkamist, ennem söömist, ennem õue minekut, peale õues tulekut, vajadusel õues, peale magusa söömist, kui ma pole kindel, kas sai õige annus tehtud jne. Nu ikka tubli 10 korda tuleb päevas ära. Nu egas üle 3h päeval mõõtmata pole... öösel viimasel ajal mõõdan 1 korra ja mõned ööd on ka mõõtmata olnud. Teine piiga ripub ainutl tissi küljes ja ma lihsalt ei suuda püsti tõusta osadel öödel... aga neil öil on ta rahulikult maganud ( kui sipleb on kõrge)

Kirjutades lipsas viga sisse: ma kujutan ette, palju suhkur umbes HOMMIKUPOOLIKUL (ja mitte aeda jäädes, siis ju mõõdan) võib olla. Tavaliselt läheb täppi.

Pole paar päeva arvutisse vaadanud, aga tahaks tagantjärgi paar sõna öelda. Nimelt toidu kaloraaži arvutamise kohapealt. Töötan ise koolis ja tean, et kõik koolid ja lasteaiad peavad pidama toidu kaloraaži arvestust vanusegruppide kaupa. Iga toidu kohta on välja toodud energia, valkude rasvade ja süsivesikute sisaldus. Selle arvutamist ja vastavust normidele käib paar korda aastas kontrollimas tervisekaitse. Vähemalt Saaremaal on see küll nii, aga siin kehtivad ikka ka samad seadused, mis mujal Eestis. Nii, et selle asemel, et ise umbkaudu süsivesikuid arvutada võiks lihtsalt paluda lasteaiast vastavaid andmeid.

Ma küsiks, mis sellest aiaideest saanud on ? Kas on juba teada, kuhu tuleb ja kas üldse tuleb ? Minu piiga väga ootaks sellist aeda...

Kersti, Kas abi oli sellest uudistelõigust? Seal ju oli veel linnapoolne resoluutne vastus, et ei ole vaja. Ma alustan augustist oma lapsega tavalises lasteaias harjutamist, eks näis, mis välja tuleb.

Te võite nüüd mind peksta, kui tahate, aga ma arvan endiselt, et teete sellega karuteene suhkruhaigetele lastele kogu linnas. Edaspidi on kõigil lasteaedadel põhjust keelduda võtta last vastu kodulähedasse lasteaeda, sest "tal on ju erirühm olemas".

Mina arvan, et selliste spetsiaalsuhtumistega tuleb väga ettevaatlik olla. Muide, kas laps jäeti aiast välja diabeedi pärast?

täiesti nõus paneks isegi lapse sellisesse rühma kui oleks vaja tööel minna.ise aga olen 10 kuusega kodus ja saan ise lasteaia juures käia ja mõõta.meil siin ka kahjuks med. töötaja ainult kella 14-ni tööl ja seega ei saaks terve päev mõõtmisi teha. meil aeda saamist ei keelatud kuid kasvataja keeldus mõõtmast kuna see ei ole tema kohustus ja kuna ka med.töötaja olemas(kes alles veebruaris tööle saabus kuna oli sinisel).meie panime poja aeda kella 8 -12.30.hommikul sõi laps kodus ära ja enne lõunasööki/pärast õues käimist tõin ta koju.ise käisin teda veel 11 ajal enne välja minemist mõõtmas.veebruarist hakkas siis seda mõõtmist tegema med.töötaja.tema on küll iseenesest väga tubli.lisaks on meil probleem veel selle söögiga(tsöliaakia).üldse ei olenud viitsimist selle asjaga veel maadelda.ise mõtlesin et ega ta praegu seal aias kauem olema ei peagi.põhiline tegevus toimub nagunii enne lõunat ja kuna ma kodus olen las ta nii siis olla.kuna ma aastaksese kindlasti olen veel kodus siis ilmselt laseme ka järgmise aasta nii aga eks paistab kuis see lõpetamise aasta läheb.poiss ise muidu väga tragi ja tahab end ise mõõta(kuigi päris ainult teme teha usaldada ei saa).pumbaga ümberkäimiseks on ta aga minu meelest endiselt veel väike(ok kui keegi jälgib palju ja mida teeb aga ise -no seda veel ei saa). kannatust ja kindlat meelt kõigile.

Ja veel Kui see arve on tõesti selliselt esitatud siis mina ei maksaks seda. Kas või kohtusse pöörduks. Mis ütleja on haridusministeerium, ega see pole mingi riigimaks või ministeeriumi poolt saadetud arve. Pead kirjutama kirjalikult linnavalitsusele vastulause ja arve vaidlustama. -M- Tahad, siis aitan? Ainult asi peab siis ikka tõesti olema olnud nii nagu kirjeldasid.

Kas te ikka teate, et praeguse seaduse kohaselt ei tohigi kasvataja mõõta lapsel v/s või manustada insuliini, nad ei tohi isegi tühi paljast allergirohtu anda. See on nende vastutulek, kui nad seda teevad. Aga paljud ei taha ja see fakt. No tean ikka... Aga kui hakata rääkima konkreetsetest seadustest ja paragrahvidest siis pole olemas eraldi seadust ega paragrahvi, mis keelaks just kasvatajal/õpetajal VS mõõta ja insuliini süstida. Lihtsalt ravimite manustamine ja määramine ongi ainult ja ainult meedikute pärusmaa.... Kui pilli lõhki ajada siis täpselt samad õigusaktid keeelavad kõige selle tegemise ka diabeetikul endal ja tema emal-isal jne. Ega mittekeegi ei saa kohustada ja sundida ka üht ema oma lapsel VS mõõtma ja süsti tegema, ja kui ikka VÄGA-TÄPSELT-SEADUSTES järge ajada siis ei tohigi ema seda teha ilma vastava paberita. Aga teeme ju??? -M-

Ega ma ei väidagi, et peate oma lapsed järelvalveta lasteaeda viima. Tahan öelda seda, et me peame (loe: peaksime) liikuma suunas, kus lasteasutuse personal ei tegele meie lastega vastumeelselt vaid vastupidi- nad lasua tahavad meid aidata ja püüavad. Ratastega tigu räägib oma viimases lõigus hoolimatutest vanematest, arvan, et samapalju kui on olemas hoolimatuid lapsevanemaid on ka hoolimatuid kasvatajaid. Aga võib-olla ma eksin- võib-olla on hoolimatuid kasvatajaid protsentuaalselt rohkem kui hoolivaid.... Igatahes tulemus, kus lastele peab tegema eraldi lasteaia viitab küll sellele. -M-

Just erivajadusega lapse suurim soov on olla võimalikult tavaline. Kui me oma lapsele koguaeg sisendame, et ta on teistsugune ja vajab erihoolt siis on oht, et teismelise eas tekib neil jube trots ja jonn. Miks just mina jne... Kui aga me elame nii nagu diabeet on täiesti tavaline nähtus maailmas nagu see, et täna sajab vihma ja homme mitte, siis on ka lapsel lihtsam olla inimene. Ärme unustame ära, et lisaks sellele, et tuleb jälgida lapse veresuhkruid tuleb jälgida ka, et laps elaks võimalikult täisväärtuslikku elu. Ise olen oma pojale koguaeg sisendanud, et diabeet ei tee sinust teistsugust inimest. Oled ju ikka samasugune ainult, et sina pead oma suhkuid ise jälgima, sest su pankreas ei tee seda. Nagu mõni kasutab prille ja ei saa ilma elada. On veel üks väga hea ütlemine: Nimelt kunagi vanasti olid meil ju kõik diabeetikud kindla režiimi peal, sõid täpsetel kellaaegadel ja täpseid koguseid. Täna ju see enam nii pole. Ja selle kohta on üks arst kenasti öelnud- laps naudib vaba toitumise režiimi. On ju ilusti öeldud ja see peaks olema suund kuhu me kõik liigume. -M-

lasteaia vajaduse kohta sõna ei taha võtta, aga kas nt hoidjaga ei oleks lihtsam selline süsteem, et hoidja alati enne sööki helistab emale või isale, ütleb suhkrunäidu ja mida laps sööb, sellisel juhul on põhivastutus (st arvutamine ja insuliinikoguse määramine) ikkagi emal-isal. ja ema-isa teavad kindlasti paremini viimaseid trende ja muutusi ning tulemus võiks olla parem. ja noh, ka lasteaias saaks kasvataja või medõe vastutust ja hirmu vähendada, kui enne oluliste otsuste tegemist saaks vanematele helistada. kui kardetakse telefonikulusid, on äkki võimalik lapsele kõige odavam kõnekaardiga mobiil kaasa panna.

Ei tahtnud nüüd küll mitte kedagi pahandada, aga kuna töötan ise koolis ja olen ka äsja algklassides käinud poisi ema, kuulen ja näen ikka koolis toimuvat. Teavad need lapsed rohkemgi kui arvata võib: kes kust pärit on, kes on kelle õde-vend, kus kellegi vanemad töötavad, kes kust oma riided ostab ja mida kõike veel. Sellest, et diabeet nakkav ei ole, saadi küll kohe aru, aga algul pidi poiss ikka vahel isegi liigagi tuliselt tõestama, et ta ei ole narkomaan.

Tean nii palju, et tuleb see aed kesklinna kevade tänavale ( Memmemusi peaks nimi olema ) See peaks see sama aed olema, kus inlglastest omanikud jalga lasid, uudistes oli veel suur probleem ) Ja Pirita memmemusi võtis selle aia enda tiiva alla. Dr. Einberg mainis veel, et tahavd juba juulist osaliselt avada selle rühma ( 2-3 korda nädalas ) Ja ei vaja ta eelnevat Tallinnasse sissekirjutust kuna tuleb eraka nime alla. Siin kohal sain aru, et see maksumus ei tohiks tulla teiste erakate maksumusega( ikka sama, mis tava aias, kohamaks+ söögiraha) Sain aru, et sellega tehakse veel tööd. Kahjuks ise rohkem praegu ei tea. Just mõtlesin kah, et peaks helistama ja uurima, mis seisus asjad on, sest juuli ju kohe käes.

Beti, kui jagada viitsid, siis - millised tagasilöögid? Ma praegu iga päev mõtlen sellele, kuidas ma peaksin kõike seda kasvatajatele edasi andma, mis endal juba natuke sisetundest tuleb. Soojade ilmade tulekuga on kõik skeemid jälle muutumas, enne seda külmaga oli jälle nohu pidevalt kallal, mis jällegi tegi veresuhkru täiesti ettearvamatuks. Pidevalt mingi ajutine basaal kasutuses, sest kogu aeg on mingi segav faktor kallal - viirus, soe ilm, nüüd on neli ööd järjest arvatavasti kasvu visanud - kõik päevad on erinevad. Lisaks sellele tahavad ju mõned toidud extended bolust - kokku on ilmselt kasvatajale liiga palju infot. Aga võib-olla ma pabistan liiga palju ette ja kõik laabub, eks augustis näe.

My, ma huvi pärast küsin, kui vana su laps on ja mitu korda vs mõõdad 24h jooksul ja kuidas glükohemo on ning millised insuliinid kasutusel

Mind pole küll vaja süüdistada siin sedasi. Nu mina pole küll kunagi koomale rõhutanud. Ja pole see aed vaid diabeetikutele, vaid ka ntx allergilistele lastele ja ülekaalulistele, samuti käivad seal ka tavalapsed. Juhataja ju manis eile, et pole kavas eraldada lapsi, vaid koos tervetega lihstalt selle vahega, et personal on välja õppinud. Ja tõesti 10 a tagasi polnud aeda vaja, sest lapsi oli selles vanuses haigeid ehk terve Eesti peale kokku 5 tükki... Aga nüüd on 20 ja enamgi Kertu vanust last haiged (2-4a last)Siin Tallinnas. Ja 10 mõõtmist vast ikka mõeldud terve ööpäeva peale kokku.

Kiks, ma olen olnud diabeetik 27 aastat. Ma oletan, et ma oskan tänu sellele natuke kaugemale näha. Ma juba enne kirjutasin ka - see lasteaiaga diabeetikutest laste eraldamine teistest on alles algus. Kui seda erilisust himuga rõhutada, siis edasi keeldutakse meie lapsi tavakooli võtmast - erikoolid siis? Ja edasi ei ole ette nähtud neile ei autojuhilube, ei ülikoolis käimist ilma abistajata, ei üldse mingit normaalset elu. Eks? Te ise kaevate oma lastele auku, seda tahan öelda. See diabeetiku eripära ei ole nii suur, kui teile tundub. Ma olen aastakümneid koos diabeediga elanud ega leia, et ma vajan erikohtlemist, veelkord. Ei pidanud mu õpetajaid eraldi instrueerima - ja toonitan, et siis ei olnud mingit koduse suhkrumõõtmise võimalust üldse. Ei tohi liiga palju "ausalt rääkida", kellele seda vaja on? Kui paljusid diabeetikuid sa üldse tead, kes üle nädala koomasse kukuvad? Aga tavainimene, kel niigi on kõrva taga hulk linnalegende diabeedist, saab sellest ainult hoogu juurde, et panna diabeetikud ühte ritta igasuguste ühikonnaohtlike haigustega. Kas sa sellist tulevikku tahad oma lapsele?

kiksuga nõus. mida rohkem suhkruhaigusest ausalt rääkida, seda vähem müüte, lolle hirme ja eelarvamusi. ja seda lihtsam on nii väikestel kui ka suurtel diabeetikutel elada. kui on peresid, kelle jaoks on spetsiaalne lasteaed vajalik, siis on ju super, kui nad on valmis selle nimel ka ise tegutsema. kellel seda vaja pole, ju on leidnud mõne muu just talle sobiva võimaluse. igatahes ei saa teiste soove ja vajadusi maha teha ja öelda, et on minu arvamus ja vale arvamus. pealegi ei ole vist kedagi sunnitud üksnes spetsiaalsesse lasteaeda oma lapsi panema. kes tahab, paneb tavarühma, kes tahab (ikkagi tore ju, kui ka selline võimalus tekib), paneb erirühma.

OK, saan aru, et osadele lapsevanematele on sarnane erirühm vajalik, sobivas piirkonnas ja ka rahakotile kohane ning neil savi, kuidas ülejäänud hakkama saavad, aga ei mõista, milleks meedias sellist kära oli vaja korralda??? See oli ju ilmselgelt üle võlli keeratud!!! Kõik väikelapsed vajavad pidevat järelvalvet, mitte ainult diabeetikud...ka nn tervete lastega juhtub igasuguseid äpardusi. Suur aitäh, teile! Oleme üritanud aastaid linnalegende kummutada ja inimestele selgitada, et diabeet ei ole mingi maailmalõpp ja me toimime üsna sarnaselt "tervete inimestega" ja oleme ka tööturul võrdväärsed tegijad. Ütleks, et tõmbasite ikka täiega vee peale! Nagu ka My kirjutas, tegite te oma lastele ja ka paljudele teistele diabeetikutele, meedia asjasse segamisega, korraliku karuteene. See ei olnud mitte teavitusega tegelemine, vaid...hirmu ja õõvastuse tekitamine diabeetikute suhtes, sest olgem ausad, artiklis olid välja toodud äärmised ekstreemolukorrad ja väljendatud, kui diabeetiku igapäev.

Kas teil tekkis nüüd himu "kapist välja tulema hakata"? No taga targemaks. Räägime ausalt, tõepoolest... Ausalt rääkides, siis äkki ikka oskate siin kohe vastata, et kas järgmiseks nõuate erikooli? Ja mis juhtub pärast erikooli? On teil ise teada, mis te oma teavitustööga täpselt taotlete? Miks te ei usu neid, kes on aastakümneid koos diabeediga elanud ja oskavad peale diabeedist tingitud kohustuste (süstimine, toidu jälgimine, suhkru mõõtmine) näha ka muud sinna juurde kuuluvat. Näiteks seda, et elu ei keerle suhkru mõõtmise ümber ja tahaks normaalne inimene olla vastavalt võimalustele. Oma kapist väljumisega, veelkord, te nullite ju lapse võimaluse tulevikus eksisteerida normaalselt, sest teised ei võta neid normaalselt, te olete lihtsalt nii tublit tööd teinud, et keegi ei julge neid kuskile kaasata. Mis siis teete, hakkate ühiskonda jälle vastupidises veenma või? Kes teid enam kuulata viitsib. Kas lapsed ütlevad teile aitäh selle eest? Annely, see on väga hea, kui diabeeti suhtutakse kui tervise eripärasse. Miks? Sest siis ei hakata pead murdma, et kas tohib diabeetikut kuskile tööle võtta, kas tohib diabeetikust last ekskursioonile võtta ja nii edasi. Need, kes rahakotiraudade üle otsustavad, nendega suhtlevad meie esindajad, kes arvatavasti küllalt hästi oskavad selgitada, mis sorti haigusega täpselt tegemist on. Seda ei pea igaühele nina alla hõõruma. Kaasinimestele on vaja teadlkkust sellest, et diabeetik on normaalne inimene, ei ole ohtlik, ei kuku jalapealt koomasse, kui teda üksisilmi ei jälgi, ei vaja eritoitu (JA EI VAJAGI JU). Küsisid, et mida siis teha, kui lasteaeda ei võeta. Pisikese lapse, alla 5-se puhul, mina võtaksin sellisel juhul hoidja. Kui ikka ei julge veel last nii-öelda omapead teiste hulka jätta (sest meie lasteaiasüsteem seda eeldab, et sa julged, 18-24 lapse kohta on vaid 1,5 täiskasvanut ju), siis parim järgmine võimalus on ikkagi hoidja, kel ongi silmi ainult minu lapse jaoks (juhul, kui ise pole võimalik kolme aastat kodus olla, see tähendab). Praegu te hakkate maksma mitmeid tuhandeid lasteaia eest, kus võib ju väljaõppinud personal olla, aga neil on ikka teisi lapsi ka, kes KÕIK vajavad, nagu ma aru saa, mingit sorti erijälgimist. Minu jaoks on see natuke ebaloogiline - kuidas nad siis just teie last veel eriti jälgida saavad? Ja see on ka õige, et väikelapsed vajavad niikuinii eriti palju jälgimist. Miks mitte maksta need tuhanded, ja ma julgen arvata, et vähem kui tuhanded, hoidjale? Ja kui laps on piisavalt suur, et ise vähemalt suuta öelda, et kõht on tühi (üks märk, et suhkur on madal, meie lapse puhul näiteks), siis lasteaeda niimoodi, et diabeedi aspekt on küll olemas, kuid mitte rõhutatud, kui nii võiks öelda. Mina ei rääkinud üldse juhatajaga sellest - meie laps oli ka aasta juba käinud lasteaias - vaid ainult kasvatajatega. Ei tulnud selle peale, et juhatajal selle teemaga asja oleks. Kasvatajatele aga selgitasin kuidas võib välja näha madal suhkur ja et esmajoones peab laps korralikult sööma (tavaliselt on ju arvamus, et suhkruhaige ei tohi midagi süüa ja peab kogu aeg süstima, kui halb hakkab). See oli ka enam-vähem kõik. Pluss vs mõõtmine, mida algul tegin ise, laps oli pool päeva korraga, ja siis hiljem juba nemad. Tulemus on see, et lapse suhkrud on lasteaias stabiilsemad kui koduski. Lasteaia elu on iseenesest nii korrapärane, et sealt saab loogilisi järeldusi natuke teha. Liigub palju, mis hoiab suhkru paigas, ja iga söödud suutäit ei pea samal põhjusel arvestama.

poisiga, aga näiteks ajalehe artiklist nii välja tuli (ja ma ei usu, et lapsevanemad oleksid valetanud?), et eeldatakse erijälgimist, kuna see on vajalik, et laps koomasse ei langeks. Noh, see oli artiklis. Sina aga saad ju just seda teha, millest mina ja Ake ja Rutt näiteks räägime: selgitada, et diabeet pole mingi koll.

Ohh, Kersti. Kahju, et laps lasteaeda ei saanud. Mis öelda, on see, et nüüd tuli välja ikka rohkem jama kui kasu. Sina tahtsid lapsele spetslasteaeda, mina nüüd kardan, et kui mõnele piisavalt hästi meelde jäi, mis uudistes ja ajalehes kirjutati, siis võidakse meile öelda, et palun, teil on ju spetslasteaed olemas. Ja aasta pärast kooli minnes äkki keeldutakse teda vastu võtmast, sest "äkki langeb koomasse". Selliste asjadega TULEB ettevaatlik olla. Meedia on meedia, paljugi, mis rääkides mõtled, niikuinii tuleb sellest mingi muu asi välja. Seda me ju rääkisimegi. Mina kavatsen kandideerida linna volikogusse ja kui mingi ime läbi juhtub, et sinna pääsen, kas seekord või mõni teine kord, siis võtan oma südameasjaks lasteaedade koolitamise seoses diabeediga ja kogu selle olukorra normaalsemaks muutmise, st suhtumise muutmise. Eks näis, kas see idealistlik plaan ka kunagi teoks saab (ja see peaks ka konkreetsem olema muidugi), aga ma vähemalt loodan.

Tegelikult selle 7k läheb siis maha veel valla komp... ntx saue vallal on see 2k Aga siiski jääb see minu jaoks kalliks u 4000+ söögiraha 45 kr päev ( tuleb selline 5-kas ära ) Tallinnal on 1900 millegiga ja Viimsis on ntx 3000kr Nuh samas ma ütlen, et ka ennem on kõik erakad nõus olnud võtma ja tegelema ( juntsu jne ) Siin kohal olen ma nagu samas seisus, mis ennem...

Jah...ja üldse on kõige parem vakka olla...mine tea, mida keegi muidu su ütlemistest välja võib lugeda...Muide - minu last ei võetud kah 11a tagasi tavalasteaeda ja erirühmas kah keegi ei mõõtnud ega süstinud (ainult silma hoiti vast rohkem peal ja vajadusel anti kommi, kui laps küsis)...huvitav, miks???....siis polnud ju ometi kõnealust artiklit ilmunud ega Reporteri-saates asja käsitletud ja Kerstigi ei teadnud diabeedist veel midagi???

Mina ja mu laps on vist siis veel eriti suure karuteene ümbruskonnale teinud. Mu laps näiteks pidas inimese õpetuse tunnis (vist oli IV või V klass) oma klassikaaslastele loengu teemal diabeet. Ja ta rääkis kõigest, ilma ilustamata. Ütles isegi seda, mida teha tuleb, kui ta imelikult käituma hakkab ja ütles seda ka, et kui ta peaks kokku kukkuma, siis tuleb kohe kiirabi kutsuda. Eriti karuteene oleme nüüd vist teinud... Õnneks on nii, et mitte ükski klassikaaslane pärast seda temast suure kaarega eemale ei hakanud käima, keegi haletsema pole hakanud, keegi kooli peal näpuga pole näidanud, narritud pole ka ja koolist välja pole visatud... Noh, ükskord algklassides üks klassiõde ütles ta kohta narkomaan, aga see on ka kõik. Klassijuhataja oli hoopis väga tänulik ja ütles, et sai selles osas palju targemaks ja klass võttis selle jutu täiesti rahulikult vastu. Ühesõnaga, mina pean õigemaks tulla kapist välja ja rääkida asjadest nii nagu need on ja igaühe oma asi, kas ja mis järeldused ta sellest teeb. Olen enam kui kindel, et enamus tegelikult unustab selle jutu ruttu ja mitte mingisugust seisukohta selles osas üldse ei võta. Siinkohal ma ei räägi haiguse nimme eksponeerimisest, pigem sellest, et pole vaja paaniliselt varjata ning lasteaiast kuni põhikooli lõpuni peaksid kõik pedagoogid teadma, et nende käe all on natukene teistmoodi laps... Mis puutub näiteks erilasteaeda ja pumpa (mida osad mõttetuks peavad), siis mina ja mu laps elame just nüüd ja just praegu ning kui minu sisetunne ütleb, et õige on just nii teha (panna laps erilasteaeda, kasutada pumpa, mõõta 15 x päevas või mis iganes), siis ma just täpselt nii teen. Mind eriti ei huvita, mida keegi teine kuskilt ütleb või arvab või mitu aastat on keegi targem haige olnud. See on ema sisetunde ja vaistu küsimus. Minule tundub praegu niimoodi õige ja võimalik, et mulle tundub ka 20 aasta pärast toonane otsus või tegu õigena. Inimesed on ju täiesti erinevad. Ma ei ütlegi, et minust erinevalt mõtlejate arvamus on vale, aga arvan ka, et igale inimesele võiks jätte ise mõtlemise, arvamise ja otsustamise õiguse. Ma ei saa ju teha oma lapse suhtes mingit otsust ainult selle järgi, et keegi suure staaziga arvas nii, kui minu süda ütleb hoopis vastupidi. Ilmselt sellel suure staaziga diabeetikul see tema otsus ka toimib ja töötab, aga minul töötab see otsus täpselt sama hästi, mille mina olen vast võtnud. Üldiselt olen Kiksi viimase kommentaariga väga nõus. Kersti ja teised, kes tahtsid sinna lasteaeda saada (aga ei saa), väga kahju, et see asi luhta läks!

Kasutan siis oma sõnavabadust ja õigust arvamusele. Nii väga, kui te alavääristate minu 16 aastast kogemust, olen siiki üht-teist omal nahal kogenud ja julgen öelda, et paljuski tänu meedias valdavalt kajastatud tüsistusega diabeetikute eluga hakkama saamise lugudele (see on loomulikult vajalik, sest nad on tublid ja vaprad ja annavad endast parima), aga see on jätnud jälje diabeedile ja diabeetikutele, kui millelegi väga kohutavale. Ja kui teie, lootes toetusi ja tähelepanu juurde saada, lastes ajakirjanduses must-valgel trükkida, et nii kui selja keerad, on laps koomas, siis annab see veel rohkem teemat eelarvamusteks. Teie lapseke on kaitsvate koduseinte vahel, aga mina pean tööandjale, teab kuidas, selgitama, et olen täiesti tõsine tegija ja võrdväärne nn terve konkureerijaga. Teavitustöö on loomulikult vajalik, teen seda ise pidevalt, ei varja oma haigust sugugi (kannan ka pidevalt vastava märgistusega ehet). Aga saage ometi aru, et parim, mida te oma lastele teha saate, on lasta neil olla võimalikult tavaliste lastena ja seda ka teistele kodanikele mõista andes. Nii on neil hiljem lihtsam oma haigusega elada. Äärmuslikud olukorrad, mis diabeediga võivad kaasneda, võiks siiski jääda nende inimeste teada, kellel reaalselt seda vaja teada, sest loota, et inimene tänavalt, kes eile "Reporterit" vaatas, teile tänaval esmaabi annab...kindlam, kui ta kutsub hädas olijale kiirabi.

Poisiga, ma ei taha Sind kurvastada, aga minu pea 4ne ei tunne ikka veel ka hüpot ära, va väga üksikute eranditega ja peamiselt õhtul, kui peab magama minema (keeldub, kui juba nii 5 on). Seega - võibki juhtuda äkki, et nad ei hakkagi neid tundma? Selles osas võiks küll keegi suur, kes lapsena 1-2 haigestus, kommenteerida, kuidas selle tunnetusega on.

Kiks, väga armas formuleering! Aga kindlasti ärge rünnake Aket, sest tema formuleering on jälle ka väga täpne, just töötamise koha pealt. Mis on tähtis: kulla emmed, ei ole vaja minna üle laipade. Diabeedi teema on väga tundlik ja siin ei ole küsimus tõepoolest ainult teie väikestes, vaid kõikides diabeetikutes. Teie pisikesed on pisikesed mõned aastad, aga diabeetikud terve elu. Minu meelest isiklikult on tähtis mitte kasvatada sisse nn õpitud abitust. Just seda, et "igaüks teaks ja oleks valmis aitama, kui vaja". Esmajoones peab diabeetik ise olema valmis end aitama ja käituma nii, et seda abi läheks vaja nii vähe kui võimalik. Seda on võimatu saavutada, kui neisse suhtutakse kui vaestesse puudega isikutesse, kellele igaüks peab käe ulatama. Nad isegi harjuvad sellega. Jälle langesin õpetustesse, palun vabandust. Aga see lihtsalt on nii. Teile kui lapsevanematele tundub kapist välja tulek ainuvõimalikuna, aga kas te olete mõelnud tagajärgedele, laiemale plaanile? Kas see teeb rohkem head või halba? Nagu Ake õigesti märkis, on see ehk hoopis tähelepanuvajadus. Kui palju sest aga kasu on, paistis välja natuke juba sellest lasteaia-loost, kust kasu ju tegelikult palju polnud. Ja taolist tähelepanu vajate teie, mitte teie lapsed, kui nüüd järgi mõtlete. Diabeetiku kaaskondlane on olla väga palju raskem mõnes mõttes kui diabeetik ise. Ma olen mõelnud, et ehk vajaksid hoopis väikese diabeetiku vanemad korrapärast toetatud psühholoogilist abi. Et keegi ära kuulaks ja toetaks. See olukord on pidev pinge ja hirm ning ehk see tingibki kohatised sellised meeleheitlikud ja meie, diabeetikute, jaoks kummalised "kapist välja" tormamised. Asi pole üldse diabeedis, vaid teis endis. Minu jaoks on see olukord ju juba tuntud ja tuttav, teie, tervete jaoks aga uus ja hirmutav... Selle juures ma lausa palun, et katsuge rohkem mõelda ja oma mõttejõudu kasutada mõistlike otsuste tegemiseks enne, kui midagi laiema avalikkuse ees välja ütlema hakkate. Magidon, sina rääkisid koolilapsest, see on teine asi. Samuti on teine asi see, et TEMA ISE ON DIABEETIK ja räägib OMADEST KOGEMUSTEST. Pole mõtet ironiseerida, nagu oleks ta nüüd ka "kohutavat kahju" teinud. Ei, tema on laps, ilma tüsistusteta, terve mõistusega ja räägib oma kogemustest. See on hoopis teine asi. Ma arvan, kõik diabeetikud on oma tuttavaid mingil määral valgustanud. Mina küsisin oma klassiõe käest, kas tema mäletab, et nad oleks mind või minu pärast kartnud kunagi - ei, seda mitte, kinnitas ta. Laps lihtsalt aktsepteerib seda informatsiooni, mis ta saab, ja edaspidi on tema jaoks lihtsalt loomulik, et tema kaasasel on selline eripära. Sellepärast peavadki diabeetikutest lapsed olema ühes kollektiivis tervete lastega, see mõjub kasulikult mõlemale poolele! Väikeste diabeetikute emadest veel niipalju, et võib-olla peaks siiski rohkem olukorraga arvestama. Te olete lihtsalt suhteliselt heade tingimustega (võrreldes varasema ajaga) harjunud. Teie lapsed saavad alla nelja-aastastena riigi toel pumba ja tarvikud, teil on muidki toetusi (ma mõtlen siin rehabilitatsiooniplaani, mis on küll diabeedi aspektist suhteliselt tarbetu, aga midagi siiski), insuliini on valida korralikku ja veel korralikumat, ribasidki saab soodustusega rohkem kui enne. Ja siis te trambite jalgu ja nõuate, et teie alla 3-aastane laps peab saama ka spetsiaalsesse sõime - ning saate mingitel tingimustel, rahalistel, ka selle võimaluse. Kuid kas peaks üldse alla 3-aastane laps sõimes käima? Ka terve laps? Kui ta on valmis, eks siis see ikka õnnestub, aga diabeetikust lapsele on see ju veelgi raskem alguses. Ja selle peale ütleksin ma veelkord, et te saaksite arvatavasti praegusel ajal väiksema raha eest kui see spetslasteaed, hoidja, kes pühendub ainult teie lapsele ja mis võiks tema tervisele veel parem olla? Suuremat last, kes ise vähemalt oma hüosid tunnetab, ei keelduks ehk aga enamik tavalasteaedu vastu võtmast, kui ikka kenasti seletada. Ma julgen jääda selle arvamuse juurde. Noh, mis ma muidugi siin seletan, tegu juba tehtud ja inimesi ka ei muuda. Aga olen palju sel teemal mõelnud, eriti selle lapsehoiu-teema üle. Et aeg on selline, kus oodatakse, et kõike peab saama ja kohe. Ärge siis seda vähemalt teiste arvelt tehke, st ärge väga tõsiselt seda kapist väljumist võtke, palun.

veerev kivi, rohkem on ju juttu olnud sellest mõtlematust jutust, mis meediasse paisati ja mis võib kõigi diabeetikute elu raskemaks teha, sest lihtsalt õhutatakse paanikat diabeetikute suhtes. See, mida sina oma lapsest räägid, on ju vinge ja kena, see kõik peakski nii olema, et keegi sellest numbrit ei tee. Meiegi ei õhuta varjamist, vaid seda, et diabeeti normaalselt suhtutaks. See on hoopis teine asi. Ja erinevad arvamused ja teod ei tohiks siiski kahjustada diabeetikute elu-olu, mis ei seisne, nagu öeldud, vaid süstimises-mõõtmises, eks. Arvake, mida tahate, aga ärge, palun, veelkord, teiste inimeste elu ära rikkuge. Kaasa arvatud teie endi laste tulevikku.

Poisiga, aga siis on see kohe eriti räige reklaam teiste arvelt. Ei midagi paremat, iseäranis nagu praegu välja tuli, et tegelikult on kõik eralasteaiad valmis suhkruhaigeid lapsi vastu võtma...

My, meie laps visati esimene kord välja justnimelt eralasteaiast, kuhu valitakse lapsi! Seega see väide ei päde. Teate mis, sellel teemal ei ole mõtet kakelda. Nagunii on kaks gruppi - kellelel meeldib ja kellele hädasti vaja ja kellele ei meeldi, neil pole ka vaja. Seega jääme valikuvabaduse juurde:).

Ma ei saa aru, mis iseseisvumisest me räägime 2-6 a laste puhul. Mina olen nii kanaema küll, et oma 6a kuskile reisile ilma, et ma ise kaasas oleks ei laseks ( olgu see siis Kertu või Mirtel). Ma mõtlen, mingit võistlust, ekskursiooni, mis kestaks rohkem, kui paar tundi. Proovime ikka mõelda siin teemas aialaste peale ja nende eludele. Keegi ei plaani rajada erikoole/töökohti ning diabeetikuid koduseinte vahele aheldada ;) Me räägime lastest, kes on väiksed. Täna just rääkisin ühe toreda tädiga õues, kes mänguplatsil oma lapselapsega oli, ja küsis, kas Kertu oli piiga Päevalehesi pildi peal. Vastasin et jah, ei olnud temal meeles küll üksi paha asi seoses sellega. Küsis vaid, nähes mind mõõtmas, et oii kui kiiresti need asjad käivad ja kui mugavad ja väisked kõik asjad on ( glükomeeter ja pump ) Oli just vamustus pumbast kui sellisest ja kiitis, et vat kui hästi saavad väiksed lapsed hakkama hoolimata, et tal haigus on, ei paista kuidagi silma tavalaste seast ;) Sest nad ongi tavalised ;) Aga vat täna oli mänguplatsil peale tormamist suhkur 3,8 ja vajas väikest turgutust. Vat see ongi see eripära, miks need väiksed lapsed vajavad seda eraldi rühma, või siis tavaaeda, kus õpetajad/ kasvatajad on nõus mõõtma)

My, eriasutused-seltsid on ka Diabeedikeskused http://www.edk.ee , Eesti Diabeediliit http://www.edk.ee , sh siinne foorum. Diabeedipäeva raames 2007. aastal on teema püstataud lausa etv-s, et ei ole pädevaid pedagooge lasteaias-koolis, see vaid vanema mure, kuidas kokkuleppe saavutab http://www.edk.ee Sealjuures klipi pealkiri on diabeet ja laps, aga jutt on peamiselt II tüübi diabeedist ja I tüübist räägitakse, vaid kommi piirangust ning eripedagoogi puudusest. P.S. treener peab olema teadlik diabeedist, järelvalvaja oleks ta nii või teisti.

Ma olen siiski seisukohal, et igasugune info jagamine aitab kaasa olukorra paranemisele. Nö kui Reporter lõik läks natuke untsu, siis ei tasu seda materdada siin, vaid teha järgmine lõik-saade parem ja pikem, kui seda on püstolreporter Reporter. Kunagi oli Puutepunkt, ehk leidub ka midagi muud.

Ja veel: kui teil on himu valgustada, siis mõelge, et te ei räägi mitte ainult oma praeguste pisikeste laste eest, vaid ka oma tulevaste suurte ja ka täiskasvanud laste eest. Ja praeguste igas vanuses diabeetikute eest. Ja mõelge hästi järgi, kuidas end formuleerite nii, et teie lapsed ei oleks sunnitud tulevikus, täiskasvanuna, istuma kodus mõnesaja- või tuhandekroonise pensioni peal, sest keegi neid tööle võtta ei julge ja autojuhilubasid (näiteks) neile enam ammugi ei anta, sest nad on potensiaalselt koomaohtlikud. Ärge olge naiivsed, veel vähem rumalad. Igaüks on tänapäeval valmis kedagi teist teelt lükkama, et konkurentsis (või tahate eitada, et see eriti praeguses majandussituatsioonis, olemas on??) edasi jõuda. Keda siis veel lihtsam kõrvale lükata on, kui muidu täitsa normaalset, kuid (ohtliku?) kroonilise haigusega inimest, kelle saatusekaaslased ja nende kaaskondlased selle võimaluse ise kätte mängivad. Jah, ma kõlan praegu dramaatiliselt. Aga ma üritan teile selgitada, milleks kogu see mure. Tendents on olemas, ja kui mõtlematult "kapist väljuda", siis see ainult süveneb, kuni jõuab välja selleni, mida kirjeldasin kõige süngemates toonides. Kasvõi murdosa sellestki oleks juba halb.

Kiks, iga vahend ei sobi "elu paremaks muutmiseks" ja läbimõtlemata info väljapaiskamine kõige vähem. Oleks-oleks-oleks. Diabeet on väga kallis haigus, nagu sa tead, ja mina mõistan väga hästi, et meie noor riik ei saa endale lubada "mõõtvaid pumpi igale diabeetikule". Olen nii kaua diabeetik olnud, et julgen öelda: me elame juba praegugi väga hästi ja viriseda oleks patt. Su laps saab ju toetust, sa saad kuus talle ikkagi need ribad osta, mida vaja, eks? Pumpa ma isiklikult imevahendiks ei pea, eelistan süstida. Poisi puhul veel ei tea, ma pole ausalt öeldes foorumit lugedes ka selles väga veendunud, et pump annaks paremaid tulemusi (meie puhul) kui süstimine, sest suhkur hüpleb ühtmoodi nii ühel kui teisel. Oluline vahe on kindlasti siis, kui süstides on näha, et seda suhkrut korras hoida ei sa, pump aga rohkem aitab. Või oskad sa nüüd öelda, kust võetakse raha, et kõigile pumbad ja nende tarvikud tagada? Seda, mida me kõik tahaksime - terveks saada - pole seni veel võimalik saavutada. Muu on aja küsimus ja praegu pole ju abivahendite osas väga palju kaugemale jõutud. NORMAALNE elu on aga ongi normaalse inimese elu, kus keegi ei pane sulle silti külge. Ma poleks tulnudki selle peale, et pean kunagi diabeetikutest laste emadega sel teemal vaidlema. Seda, kas on minu arvamus ja vale arvamus, las otsustavad teised ka. Mina oskangi ju ainult oma kogemustest ja oma pere kogemustest rääkida. Neid on väga palju ja ma ei pääse ka ju oma haigusest kuskile. Ma olen väga hästi hakkama saanud ilma omale silti rinnale riputamata, sellest ka minu isiklikud seisukohad ja mul pole põhjust neid muuta. AGA ma olen ka teavitustööd teinud, kui see nüüd sulle hirmus vajalik tundub :). Pere ja kodus on ilmunud artikkel minu kui diabeetiku lastesaamisest.

Ruth, kui sa mu jutust just seda välja lugeda soovid, siis palun väga! Mina pidasin silma peal hoidmisega seda, et ka suured lapsed vajavad järelvalvet ning see, et nad rääkida oskavad ei tähenda seda, et nad oskaksid oma hüposid alati ära tunda ja sellest märku anda. Ma ei tea, kuidas teistel lastel on, kuid minu laps ei tunne eriti hüposid. Samas, ei ole ka minu laps mitte ühestki kooliüritusest kõrvale jäänud. Ka mitmepäevased suusalaagrid ja klassiekskursioonid välismaale on kaasa tehtud. Samuti on ta ööbinud sõbrannade pool. Aga minu poolt käib pidev kontroll - telefoni teel, enne reisi teen põhjalikud ettekirjutused, mida millalgi kui palju... Ei ole ta mitte millestki ilma jäänud, millest tavalapsed osa saavad ning oskus vastutada oma haiguse ja sellega hakkama saamise ees kasvab tasapisi, koos temaga. Samas ei mõista ma ka neid hukka, kes panevad kogu vastutuse 10-13 -aastase lapse õlule. See on jällegi iga ema sisetunde küsimus. Mina tunnen, et just niimoodi on õige ja teen nii.

Timsnarmik ja My: ma olen nendele teemadele väga palju mõelnud. Ja ka kaks ja kolm sammu ette - loodan väga, et te ei arva, et ma tahaks nii oma lapsele kui ka teistele, kes iga päev kasvavad nii kooliajaks kui ka täiskasvanud eluks mingit jama korraldada. Vastupidi, ma püüan siin oma väikese pea abil leida lahendusi, et nende laste elu, kes abi vajavad, oleks võimalikult terve ja elamisväärne. Aga see ei tähenda, et peaksin nõustuma sellega, et täna on võrreldses nõuka ajaga juba väga head tingimused diabeedi raviks ja las nii jääbki. Ei, mina küll ei ole sellega nõus, et käime kõik siin selg hirmust küürus, pilk maas ega julge abi paluda. Kui mõõta on vaja mitte 4 vaid 10 korda ööpäevas, siis sellest tuleb rääkida. Kui mõõtev pump on välja mõeldud ja maailmas laialt kasutusel, sh on need küljes Leedu lastel, st ca 300 pumpa juba (meie ca 80 vana pumba vastu), siis ma arvan küll, et teeme oma lastele karuteene, kui nende murede eest ei seisa. Ja et mitte asja halvemaks, vaid ikka paremaks teha.

Ma arvan, et praegu on ravivõimaluste parandamisel kaasatud nii diabeediliit kui ka laste endokrinoloogid, keegi lahtisest uksest sisse ei murra. Ja on ka ette näidata, kust raha (vähemalt osaliselt) selleks leida. Esiteks, praegu on Haigekassa nimekirjas üks kanüülitüüp, aga need ei sobi uutele pumpadele. Uute pumpade kanüülid on täpselt sama hinnaga, Haigekassal oleks vaja nimekirja lihtsalt täiendada. Teiseks, antakse lapse reh.plaaniga ette ilus summa - ligi 20 000 krooni, mida saab kasutada... diabeetiku puhul mittemillekski. Selle raha eest saaks umbkaudu 180 päeva aastas sensorit kanda (kui võtta 780 kr tükk/keskmiselt 7päeva peab vastu). Ja seda, et Haigekassa ka pumba enda kinnni maksaks, ma esialgu ei loodagi. Aga paraku on ajalugu näidanud, et saab see, kes kõvemini kisab - see kehtib ka Haigekassa puhul. Siinkohal oleks kasuks siis staažikamate diabeetikute nõuanded - kus ja kuidas diabeetikutele tähelepanu tõmmata, et see kellelegi haiget ei teeks.

Mina isiklikult väldin endale tähelepanu tõmbamist, kuna kõik mis karjub on tavaliselt seest tühi. Lasteaia koha pealt nii palju,et mina sain hakkama seal 16 aastat tagasi..ilma,et keegi mind sorgiks ja torgiks. Toit oli paigas ja glükohemod ka suht tip-top seal 6-8. Mingi hetk kiskus 10 peale,aga see oli pikast infektsioonist, mis kehas tiksus. Ma olen vist nii laisk täna,et ei loe kõiki neid postitusi läbi, olen enamusi lugenud... aga.. eraldi lasteaial ma mõtet ei leia. Andke andeks. Võib olla olen lihtsalt nii kõvast puust tehtud. Ja ei sooviks seda ka siis, kui endal peaks vaja minema (ptüi,ptüi,ptüi). Kena õhtut!